Uskumatu, ent tõsi – Ly ja Uno Piiri (spordi)abielu õitseb juba 65. aastat (6)

Veebruaris 85. sünnipäeva tähistanud Ly ja mullu novembris sama vanaks saanud Uno on abielus olnud koguni 64 aastat ja kolm kuud. "Me käime kuuekümne viiendat aastat," ütleb hämmastavalt heas vormis Uno muigamisi.

Ometi on nendegi elu kohati meenutanud purjetamist tormisel merel, kus on tulnud vältida salakavalaid karisid. Esimest korda sattusid Ly ja Uno ühispildile 1947. aastal Moskvas kehakultuurlaste paraadil, kuid lähemalt tutvusid nad kaks suve hiljem ning abiellusid 1950. aastal.

"Uno tunnistas, et pani juba Moskvas mulle pilgu peale," meenutab Ly saatuse keerdkäike. "Ju see oli siis armastus esimesest pilgust. Mu emale ta ei meeldinud, aga jäin endale kindlaks. Meil toimus kodune kiriklik laulatus. Uno oli Dinamo jalgpallur ja käis salaja leeris."

Uno jätkab: "Muidugi ma vaatasin teda – Ly oli ju kena tüdruk! Aga toona oli sport nii tähtis, et niisama siiberdamiseks aega polnud."

Ly kihutas tsikliga ja sõitis ka jahiga

Sporti tegid Ly ja Uno tõepoolest suure pühendumusega. "Ma proovisin kõiki alasid," lausub Ly. "Käisin isegi jahi ja mootorrattaga sõitmas. Tahtsin ka võistlema minna, kuid ema ütles rangelt ei."

Vahepeal tegeles Ly korraga nii iluuisutamise kui ka ratsutamisega. "Tulin ühel õhtul koju ning mind ootasid iluuisutamise ja ratsutamise treener," märgib ta naerdes. "Iluuisutamistreener rääkis mu ära."

Muide, iluuisutamistreeningutega alustas Ly 1945. aastal legendaarse Vaike Paduri juhendamisel. "Kui ma abiellusin, oli Paduri šokeeritud," osutab Ly, et treener pelgas tema sporditee kiiret lõppemist.

Ent Ly tuli 1953. ja 1955. aastal paarissõidus ning 1955. aastal ka jäätantsus Eesti meistriks. Siinkohal peab märkima, et 1951. aastal oli ta esimest korda emaks saanud, sünnitades tütre Anne, kes valis samuti iluuisutamistreeneri ameti.

Uno krooniti Tallinna Dinamo mängijana Eesti jalgpallimeistriks 1949. ja 1950. aastal ning Kalevi meeskonnas 1955. aastal.

"Ma olin staadionil ja kuulsin, kui poisid rääkisid: Uno Piir võttis naise, ega temast enam jalgpallurit ole," räägib Ly. Uno lisab: "Selles lauses oli palju tõtt! Jäin samale tasemele, mille olin nooruses treeningutega saavutanud. Elu hakkas pihta, polnud aega piisavalt spordile pühenduda. Perekondlikud kohustused surusid peale."

Ema või ämma juures elamine pole iial kellelegi meeldinud. "Korteri saamine oli keeruline," pajatab Uno. "1955. aastal, kui olin tulnud Eesti meistriks, otsustasin minna parteikomiteesse rääkima. Mind võeti vastu ja küsiti: mis mureks? Ütlesin, et mängin jalgpalli, naine teeb sporti ja kodus on väike laps – korterit oleks vaja. Parteitöötaja vastas: korteritega on raske. Põrutasin: muidugi on raske, kui Venemaalt tuuakse rongidega inimesi sisse! Nagu olin selle lause öelnud, tõusis ta püsti ja meie jutuajamine oli lõppenud."

Tegelikult läks Unol hästi! Nii mõnigi ustav kommunist oleks pärast kirjeldatud vahejuhtumit ta elu põrguks muutnud. "Eks see mees võttis mu lauset rohkem huumoriga," arvab Uno ning tema huulile venib lai naeratus.

Elamistingimuste parandamiseks otsustasid Ly ja Uno 1960. aasta märtsis majaehituse kasuks. "Sisse saime kolida alles 1963. aastal. Ehitamine oli toona eriline ettevõtmine, näiteks eterniidi saamiseks tuli terve öö järjekorras seista. Kogu protsess oli õnneasi, sõltus, mis materjale sul oli võimalik hankida. Paljud tööd tuli meil ise ära teha," meenutab Uno.

Tugev treener ning vajadusel lumerookija

Elutormide kiuste jäi Unol siiski aega ka vuti mängimiseks. "Vahepeal aeti joru, et Vene ajal Eestis jalgpalli polnudki. Oli ikka! Olen näidanud pilte, kus 12 000 inimest olid järjekorras," torkab Uno, kes lõi värava Tallinna Kalevi staadioni avamängus Leningradi Zenidile.

Kui Ly ja Uno spordiga lõpparve tegid, alustasid mõlemad treeneritööd ning omandasid kõrghariduse. Ly jäi Paduri palvel iluuisutamisse. Tema juhendamisel jõudsid Eesti meistrivõistlustel kuldmedalini paarkümmend sportlast ning mitu hoolealust murdsid ka NSV Liidu tipptasemele.

Näiteks Olga Voložinskaja krooniti üksiksõidus üleliidulise Dinamo meistriks ning ta pääses ka NSV Liidu noortekoondisse. Natalia Tokareva ja Nikolai Salnikov triumfeerisid NSV Liidu noorte meistrivõistlustel jäätantsus ning jõudsid suurriigi noortekoondisse.

Paljud Ly õpilased jätkavad praegugi treeneritööd: Liivo Rennik Soomes, Olga Voložinskaja ja Suren Ašhotjan USAs ning Lea Rand, Oksana Romanenkova ja mitmed teised Eestis.

Mõistagi tuli Lyl õpilaste edu nimel kõvasti vaeva näha ning vajadusel võidelda vääramatute jõududega. "Tihti läksin juba hommikul kell kaheksa liuväljale ja hakkasin lund rookima," meenutab ta. "Uno ütles vahel naljatades: võta välivoodi kaasa! Samas käis ta võimaluse korral mulle abiks."

Algul polnud Unogi töö jalgpallitreenerina meelakkumine, tuli leppida spartalike tingimustega ja nokitseda põlve peal. "Läksin koolidesse poisse otsima," sõnab ta. "Leppisin õpetajatega kokku ja sain mõne tunnikese."

Õigus on neil, kes ütlevad, et raskused niidavad vaid nõrku, tugevad ammutavad saatuse poolt teele paigutatud takistuste ületamisest jõudu. 1980. aastal kutsuti Ly Harkovisse üleliidulise spordiseltsi Zenit peatreeneriks.

"Mina olin siis vabakäigu vang!" naljatab Uno, kui jutuks tuleb abikaasa nelja aasta pikkune tööetapp Ukrainas. "Kui ma esimest korda Lyle külla läksin, võtsin kohvritäie toitu kaasa, seal polnud poes mitte midagi."

Lyle kui treenerile oli Harkovi periood hüpe uuele tasemele ja koju naasis ta vastakate tunnetega: "See oli matusepäev, kui ma Harkovist ära tulin!" Muide, aastatel 1990–1992 töötas Ly Soomes Espoo iluuisutamisklubis.

Samas kujunes Unost edukas jalgpallitreener, kelle juhendamisel triumfeeris Tallinna Norma meeskond seitse korda Eesti meistrina ja kuus korda karikavõitjana.

Väärtuslik koolitus oli Unole 1966. aasta jalgpalli MMi finaalturniiri vaatamine Inglismaal otse sündmuste tulipunktis. Ühtlasi murrab ta müüdi, et Vene ajal polnud võimalik raudse eesriide tagant välja saada.

"Minult küsiti, miks tahan sõita välismaale," räägib Uno. "Ütlesin, et soovin näha teistsugust jalgpalli. Mind saadeti ukse taha ootama. Arvasin, et ma ei saa sinna. Aga lubati!"

Uno lisab: "Ei mina ega Ly pole olnud pioneer ega komsomol. Paljud arvasid, et oleme koputajad! Tegelikult on kõige tähtsam säilitada sirge selg!"

Uno ei teagi, kas Eesti jõuab tippu

Pärast Eesti taasiseseisvumist oli Uno aastatel 1992–1993 Eesti jalgpallikoondise peatreener. Ta märgib siiralt, et kohalikud venelased tulnuks juba varem meeskonda integreerida.

"Vene kaardi väljamängimisega jäime hiljaks," arutleb Uno. "Ly ütleb, et mulle tehti etteheiteid siis, kui koondises oli kolm venelast, aga nüüd on olnud seitse. Kui oleksime algul õigesti käitunud, võinuksime nagu lätlased EMi finaalturniirile jõuda. Ega meil kehvemad vene poisid olnud kui neil."

Ehkki Uno on tulihingeline jalgpallipatrioot, vajub ta korraks pessimismimülkasse. Või on see hoopis karm reaalsus!

"Ma ei tea, kas me kunagi päris tippu murramegi," nendib ta. "Olen ka Soomes tööd teinud. Nägin, kuidas seal jalgpalli arendati – ehitati sisehalle, loodi süsteem, ometi pole tippu jõutud. Jah, üksikud mängijad on pääsenud tugevatesse klubidesse mängima."

Töö tööks, aga Ly ja Uno on üles kasvatanud kaks last. Kolmteist aastat pärast tütart sündis poeg Andrus, kes nüüd tegeleb ehitusega. Pealekauba on väärikal vanapaaril kuus lapselast ja kolm lapselapselast, kes on toonud Ly ja Uno ellu palju rõõmu. Neist mitu on spordiga sinasõbrad – Andre Järva jõudis Eesti noorte jalgpallikoondisse.

Ly ja Uno jälgivad sporti iga päev huviga. Uno käis äsja vaatamas Eesti–Islandi jalgpallikoondise sõpruskohtumist, mis lõppes 1:1. "Island on olnud uskumatult tubli," viitab ta väikeriigi meeletule edule käimasoleval EMi valikturniiril.

Uno on suurepäraselt kursis ka Kalev/Cramo korvpallimeeskonna mängudega, nendegi tähtsaid mõõduvõtmisi naudib ta kohapeal. Pisut kehvema tervisega Ly jälgib sporti televiisori vahendusel.

Samas ütlevad mõlemad rõõmsalt, et endised õpilased käivad neil päris tihti külas, "Oleme elanud huvitavat elu," rõhutab Ly. Uno vaatab Ly poole ja lausub: "Ükski mees ei saa oma alal tippu tõusta, kui tal toetavat abikaasat kõrval pole." Ning Ly paneb i-le täpi: "Samad sõnad minu poolt!"