Nikolai Vedehin.Foto: TAIRO LUTTER
Spordiblogi
6. aprill 2015, 07:01

Deivil Tserp: Dopingustoorid, mis tapavad Eesti spordi (8)

Veel eelmise kümnendi lõpus võisime kuulutada, et Eesti on pisike, aga edukas spordiriik, kelle esindajad võidavad ausalt medaleid nii EMidelt, MMidelt kui ka olümpiamängudelt.

2011. aastal muutis Andrus Veerpalu positiivne dopinguproov suhtumist (tipp)sporti ja lõhestas ühiskonna piltlikult öeldes kaheks leeriks. Kes legendaarset suusatajat uskusid, on oma tõekspidamistele kindlaks jäänud, nagu needki, kes tema puhtuses kahtlevad.

Üks mu hea kergejõustikutreenerist tuttav väitis paar aastat tagasi, et doping pole Eesti teema, veel vähem koduse spordikuninganna probleem. Tema jutt mõjus nagu Arvo Pärdi looming muusikasõbra hingele ja kõrvadele.

Paraku on viimasel ajal justkui küllusesarvest tulnud uudiseid, mis on jätnud halba valgusse kergejõustiku ja meie spordi tervikuna. Veerpalu stoorile järgnes Vitali Bernatski niinimetatud tõekuulutamine ning siis tõusid talisportlaste kõrval peategelaste rolli kergejõustiklased, kelle väidetavad patuteod ei leidnud küll otsest kinnitust, ent jätsid ühiskonda tiirutama kehva tooniga sõnumi.

Viimased tilgad niigi pilgeni täis karikasse kukkusid hiljuti, kui maratoonar Ilja Nikolajev sai kahtlaste verenäitude eest dopingusüüdistuse ja keskmaajooksja Nikolai Vedehin andis positiivse proovi, sest oli kasutanud ravimit, mis on alles tänavusest aastast keelatud ainete nimekirjas. Ühtlasi on temagi puhul õhus manipuleerimise kahtlus.

Tundugu järgmine mõttekäik nii irooniline kui tahes, aga just Nikolajevi ja Vedehini juhtumid mõjuvad Eesti (tipp)spordile laastavalt!

Veerpalu puhul leidus ju inimesi, kes andsid vahel vihjeid, kuidas imeline vormi ajastamine tiitlivõistlusteks tegelikult käib. Ja et nimetatud sporditegelased olid alaga tihedalt seotud, pidid nad palvetama, et dopingukütid jälitades libastuksid ning sportlase karjäär enne hullu pauku lõppeks. Kui positiivsest proovist sai tõsiasi, sajatasid samad sporditegelased off the record, et tulnuks õigel ajal lõpetada.

Aga jätame kaks olümpiakulda võitnud Veerpalu lõpuks rahule: tema on vabakäigu vangina pidanud taluma suuremaid kannatusi kui poliitikust pätt, kes julgeb endiselt unistada Eesti presidendi ametikohast. Paraku tuleb tunnistada, et veerandsaja ajakirjanikuaasta vältel olen pidanud leppima päris paljude spordihuviliste vankumatu arvamusega – kõik tipud kasutavad midagi!

Nikolajevi ja Vedehini juhtum lisab õli tulle ning nii levibki kulutulena arvamus, et kõik on ühesugused mustad lambad. Irvhambad võtavad teema mõnuga kokku: kasutavad, kuid joosta ikka ei jaksa!

Siinkirjutajale meeldis endise särava teleajakirjaniku Raul Rebase metamorfoos. Mullu ilmunud raamatus "Võimalik" raputas ta endale tuhka pähe, tunnistades, et oli küllalt kaua elanud eksiarvamuste küüsis. Oma teoses rõhutas Rebane: Gerd Kanter on kümme tiitlivõistluste medalit võitnud puhtalt!

Muide, samamoodi arvan minagi. Kui medalite võitmine tugevate ja tarkade treeningutega oleks muinasjutt, loobunuksin ametist juba ammu. Kahjuks tahetakse spordiski edu saavutada igapäevasest elust tuttavate põhimõtetega ehk pikalt vaeva nägemata.

Kergejõustikus on praegu kevadlaagrite aeg ja mõnel sportlasel võib lõunalaagris tekkida kiusatus tarvitada keelatud aineid. Tasub mõelda Vedehini juhtumile. Teda kontrolliti Keenias toimunud laagris. Dopingukütid ei tuku, neil on sihikul isegi keskpärased sportlased!