MÜNCHEN, 1958: Selles lennukis lõppes kaheksa lootustandva Manchester Unitedi mängija elu. Foto: Vida Press
Viljar Voog 9. aprill 2015 07:00
USA spordiilm leinab Illinois’ ülikooli korvpallimeeskonna kahte liiget ja viit fänni, kes hukkusid, kui nende väikelennuk kukkus jänkide tudengimeistrivõistluste finaalmängudelt naastes tihedas udus alla. Kahjuks lisanduvad need seitse hinge lennuõnnetustes hukkunud sportlaste pikka nimekirja.

6. veebruar 1958 – Manchester United

Ilmselt üks kuulsamaid spordiajaloo katastroofe tänu Manchester Unitedi vutimeeskonna ülemaailmsele kuulsusele. Äsja Meistrite liiga eelkäija Euroopa karikavõistluste teises veerandfinaalmatšis Belgradi Crvena Zvezdaga 3:3 viigi teinud ja nelja parema sekka edenenud jalgpallurid olid tagasiteel Inglismaale, kui nende lennuk Müncheni aerodroomil tankimiseks maandus.

Ilmastikuolud Saksamaal olid nirud: sadas lörtsi, mis kattis ühtlase kihiga ka maandumisraja. Kui lennuk taas õhku tõusta üritas, ei saanud ta libeda pinnase ja kütusesüsteemi eripärade tõttu kiirust üles, kihutas maandumisraja lõppedes lennujaama piirdeaeda ja seejärel lähedalasuvasse elumajja. Pardal olnud 44 inimesest hukkusid 23, sealhulgas kaheksa Unitedi kuldse põlvkonna mängijat.

Rängalt sai viga ka meeskonna legendaarne peatreener Matt Busby, kes suutis siiski vikatimehe vastu võtta oma pika karjääri järjekordse võidu. Kulus kuus aastat, enne kui Manchesteri klubi suutis taas üles ehitada nõnda tugeva meeskonna, et võita Inglismaa meistritiitel, 1966. aastal juhtis lennukis olnud Bobby Charlton jalgpalli sünnimaa koondise nende ainsa MM-tiitlini ning kaks hooaega hiljem tõid mehed koos Unitedile ka ajaloo esimese Euroopa meistritiitli.

13. oktoober 1972 – Montevideo Old ChristiansUruguai pealinna ragbimeeskond oli koos pereliikmete ja sõpradega teel Tšiilisse, kui kõvad tuuleiilid nende navigatsiooniseadmeteta lennuki trassilt kõrvale viisid ja lennumasin Andides vastu mäenõlva lendas. 12 reisijat suri kohe, ent hukkunute arv jätkas kasvamist – sportlased ja nende lähedased olid 3,5 kilomeetri kõrgusel lõksus ning poolteist nädalat pärast õnnetust jäid kaheksa hinge lumelaviini alla.

Selleks ajaks olid õnnetuse üleelanud juba vastu võtnud hirmsa otsuse – et nende moonaks oli vaid lennukis olnud näksimine ja paar veinipudelit, tuli energia saamiseks süüa hukkunud kaasalaseid.

Kulus kaks kuud, enne kui ellujäänutele koitis, et abi pole tulemas ja kaks sportlast saadeti tsivilisatsiooni otsima – poolteist nädalat hiljem ja 70 päeva pärast õnnetust jõudsid nad abilisteni. Mäe otsast toodi alla kõik 16 ellujäänut. Lendu oli alustanud 45 inimest.

7. september 2011 – Jaroslavi Lokomotiv

Viimaste aastate traagilisim õnnetus spordimeeskonnaga leidis aset suurel Venemaal – Minskisse hooaja avamängule teel olnud profiliiga KHL hokimeeskonna sõiduvahendi üks piloot üritas pidurdada samal ajal, kui teine kiirendas, ning lennuk tabas ligikaudu kuue meetri kõrgusel lennates kütust täis tiivaga antennimasti. Leekidesse lahvatanud masin reisis inertsist veel ligi poolteist kilomeetrit enne kui Tunošna jõkke tuhandeks tükiks purunes. 45 pardalolnust hukkusid 44, sealhulgas terve Lokomotivi meeskond.

Et Venemaa on suur ja mängijaid palju, suutis leinav hokiklubi endale juba õige pea palgata uue koosseisu, küll mängiti aasta esiliigas. Pärast vaheaastat ühineti 2012. sügisel taas KHLiga ning mullu üllatati hokiilma play-offi avavoorus Moskva Dünamo väljalülitamisega. Lõpuks lõpetas Lokomotiv hooaja neljandana.