ÜHE KUUGA JALGPALLIKOHTUNIKUKS: ega siis iga päev Anni Rahulale punast kaarti näidata saa! (2)

13 noort tüdrukut, siinkirjutaja sealhulgas, käisid märtsi algusest seitsmel korral – esmaspäeviti ja kolmapäeviti – Lilleküla staadioni ruumides kolmetunnises teooriatunnis. Kui suluseis, karistuslöök ning vabalöök sai pähe tambitud, jõudis kätte aeg oskused platsil proovile panna. "Miks ma end sellesse mässisin?" mõtlen ma ning liigun riideid vahetama.

Praktika algab 20minutilise soojendusega, kus FIFA litsentsiga kohtunik Anni Rahula ja naiste Expert liiga abikohtunik Anni Koppel sörgivad meiega staadionil ringi, panevad hüppama ning jalgpalluritele omaseid harktõsteid tegema. "Ärge liialt ka spurtige, väsitate end veel ära," õpetab Rahula ning selgitab, et tihti peab abikohtunik ise soojenduse algatajaks olema.

Ergutustüdrukute lipuharjutused

Veidi rahmeldanud, antakse meile lipud kätte. Kohati meenutab soojendus lausa ergutustüdrukute rühmatundi, kus kõik peavad sünkroonis lippudega lehvitama. Küll on nurgalööki osutades mu käsi kehast liiga kaugel, küll väljaku keskele viitavat suluseisu näidates lipp liiga viltu. Parandame hoiakut ning meile näpunäiteid jagama tulnud füüsilise ettevalmistuse instruktor Ain Karutoom kiidab: "Sellist kaunist lipurida pole ma kunagi varem näinud!"

Aga mis saab ikkagi mänguolukorras? Kas ma suudan nii kiiresti reageerida, kui minu ümber siblivad 22 pallurit? Õige pea saame teada. "Päris õudne, ma ei tahtnud üldse siia täna tulla," kurdab minu kõrval olev tüdruk. Tunnistan, et endalgi on kerge värin sees. Mängida on üks asi, kuid õigel ajal ning õigesti otsust väljendada sootuks teine.

Meid jagatakse kolme rühma – särkide järgi rohelised, kollased ning punased – ning esmalt peame liikumisel liputehnikat jälgima. Mängime söödumängu ning küljejoonel asuv kohtunik peab palliga ühel joonel püsima. Peamine on hoida lippu õiges käes ning kehale piisavalt lähedal, mis minul, kellele meeldib kätega laperdada, kuidagi välja ei taha tulla.

Järgmisena tuleb aga kardetuim õudusunenägu: suluseisu näitamine. Telerist vaadates ning ise mängides on seda kuidagi lihtsam näha, kui ise eelviimase kaitsjaga samal joonel olles. Rohelised näitavad suluseisu, punased on kaitsjad ning kollased ründajad. Vahetame osi, nii et kõik kohtunikuhakatised saaksid neli korda olukorda hinnata. Kui esimesel korral oleme in corpore veidi ebalevad, siis mida rohkem harjutame, seda paremaks läheb. "Nii kindlaid liputõsteid pole ma kunagi koolis näinud!" ergutab kohtunike koolitusjuht, meile teooriatunde andnud Hannes Kaasik, kes filmib ka sooritused ilusti üles.

"Ära karda! Kui kahtled, ära näita midagi. Üheksal korral kümnest paned ikka täppi," julgustab ka kaasajooksev Rahula. Üllataval kombel hakkab mulle see kõik üha rohkem meeldima ning väga tahaks juba mängule minna.

Minge metsa harjutama!

Vahepeal on praktikat segama tulnud Flora naiskond ning kuigi käsi tõuseks ka nende suunas kaarte näitama, liigume platsi äärde ning jagame hoiatusi hoopis Karutoomile ja Rahulale, kes viskavad palli käest kätte. Põrgatamine on viga – mina pean kohtunikurollis otsustama, kes eksis ja kuidas jätkab mängu. Nii õnnestubki mul mõlemale punast kaarti näidata, kuigi vile ei taha nii valjusti kõlada kui mu hääl. "Lisaks lipuharjutustele peate ka vilistamist harjutama hakkama. Lähete metsa ja lasete nagu torust tuleb!" muigab Rahula.

Praktika lõpetuseks kinnitatakse meile, et oleme tublid ning meiesuguste noorte naiskohtunike näol võib päris edukalt matše pidada. Jäänud on vaid teooriaeksam ning litsents peaks käes olema. Kuid kas seegi nii lihtne tuleb?

Litsentsi teenis 19 uut naiskohtunikku

Kuigi mu sõbrad ja tuttavad, kes minu eksperimendist kuulsid, muigasid, et kuuga ikka jalgpallikohtuniks ei saa, siis teoorieksamil kogutud punktidega olen nüüdseks ametlikult C-kategooria kohtunik. Eesti Jalgpalli Liidu (EJL) kohtunike kooli läbis hooaja eel 19 uut naiskohtunikku. Minuga koos läbitud vaid naistele mõeldud kooli läbis 12 tüdrukut vanuses 14-22, kellest parimaid tulemusi näitasid eksamil need, kes jalgpalli iga päevaselt ei mängi. Kuid ega see tähenda, et paber käes ning asi tehtud. Nüüd tuleb hakata praktikamängudes osalema ning julgust koguma.

"Mäletan, et sain omal ajal teooriaeksamil rohkem punkte kui mu isa," muigab Anni Rahula, kelle isa on teatavasti jalgpalliliidu president Aivar Pohlak.

"Teooria oli lihtne, aga esimene mäng võttis jala värisema. Tuleb julgust koguda! Käige vähemalt kolm mängu ära ning siis mõelge, kas tahate seda teha või ei. Minu elu muutis see kardinaalselt. Ma ei mõtle, et te peaksite siit samuti abikaasa leidma (Rahula abikaasa on muusik ning kohtunik Tomi Rahula – toim.), aga häid sõpru ning kogemusi igatahes," lisab ta.

Kohtuniku eksimus võib luua ohtliku pretsedendi

Esimest korda ajaloos sekkub UEFA kohtuniku otsusesse – Inglismaa ja Norra U19 naiskonnad peavad omavahelise EM-valikmängu viimased 18 sekundit arbiitri eksimuse tõttu uuesti mängima.

Miks? Eliitringi kohtumises oli Norra 2:1 juhtimas, kui inglannade kasuks määrati 96. minutil penalti. Inglanna Leah Williamson saatis palli ka võrku, aga kohtunik tühistas tabamuse, sest Williamsoni võistkonnakaaslased tormasid liiga vara karistusalasse.

Taolisel juhul tuleks penalti uuesti sooritada, kuid kohtunik ­Marija Kurtes andis hoopis norralannadele vabalöögi. Et kohtunik eksis ja Inglismaa esitas protesti, leidis UEFA, et matši viimased 18 sekundit tuleb penaltilöögiga alustades uuesti pidada.

Taoline pretsedent ei välista, et ka tulevikus hakkab UEFA kohtunike otsustesse rohkem sekkuma ning edaspidi kannavad jalgpallis kõlapinda just suured protestid.