Kas Avo Keele võitmatu ajastu algab taas? (3)

Võrkpallimeistrivõistluste viienda finaali soojendusel lõi Kristo Kollo palli nõnda kõvasti vastu põrandat, et see põrkas kauni kaarega, sopsti, vastasseinas korvpallikorvi. See oli ka ainus sooritus, mis Tartu meeskonnal terve mängu jooksul õnnestus. Reedeses finaalis niru esituse teinud Pärnu liider Hindrek Pulk alustas mängu uskumatu serviseeriaga, kus 1:1 viigiseisult läksid võõrustajad ette 15(!):1 ning sellega oli Eesti meistritiitli saatus ka otsustatud – Pärnu võitis mängu 3:0, finaalseeria 4:1 ja teenis karikavõistluste triumfi kõrvale hooaja teise tiitli.

"Kirjeldamatu tunne," oli oma esimese Eesti meistritiitli järel eufoorias Andrus Raadik. "10 aastat on kõrgliigas seda mängu mängitud. Kaua tehtud kaunikene, nagu ütles mulle just Argo Meresaar. Väga mõnus," ohkas ta õnnest.

Kogenud temporündaja Jaanus Nõmmsalu tõdes: "Neljal mehel platsil ei olnudki veel meistritiitlit. Kõige rohkem on hea meel nende üle: nad teenisid selle ise välja ja see maitseb palju paremini, kui kõrvalt vaadates võit saada."

Keele maagia

Enne eilset krooniti Pärnu viimati Eesti meistriks 11 aastat tagasi.

Koduse võrkpalli kuulsusrikkaima ajalooga klubi jaoks oli vahe veninud juba häbiväärselt pikaks ja kuiva seeria lõpetamiseks toodi tänavuseks hooajaks meeskonda juhendama pea kümme aastat Audentese ja Selveri nime all mänginud Tallinna esindusklubi tipus hoidnud Avo Keel. "Päris palju on sest tiitlist Avo teene – ta on tark treener, kes ajab väga palju pisiasju taga, mille peale ei tulekski," tõdeb Raadik, kes oli hooaja eel õigel pool Keele kääre – uue treeneriga vahetus sisuliselt pool Pärnu meeskonnast. "Aga mängus võibki see üks punkt, mille sa selle pisiasja pealt tood, võidu ära tuua."

Raadik sai viimases finaalis ka ise Keele nõudlikkust tunda: käis kolmas geim, Pärnu oli 21:16 juhtimas ja nende meistritiitli võitmist ei saanud väärata enam miski. Ja ikkagi, kui Raadiku serv võrku lendas, kostus publiku tekitatud põrgulärmist valjemalt Keele vihane karjatus: "Üle löö, kurat!".

"Mängija peab kogu aeg mõtlema. Kui on võrdsed meeskonnad, siis mängibki rolli see, kes teeb lihtsaid asju paremini. Avo tuletab seda kogu aeg meelde," nõustub ka Nõmmsalu, et Keele üks trumpe peatreenerina on ka kõige väiksemates detailides perfektsuse nõudmine.

Superklubi sünd?

Tiitlid kipuvad Keelt kauni unenäona jälitavat: Tallinnas 17 korda kuldse medali kaela saanud treener teenis juba esimesel hooajal Pärnuga kahe karika võrra lisa. Kevadel oli Pärnul ees lausa selline hoog, et Selver ja Tartu pühiti Eesti meistritiitli jahil mängleva kergusega teelt. Paratamatult tekib küsimus, kas Keel kordab järgmistel aastatel kodulinnasatsigagi Selveris kordasaadetut, kus tema juhitavale superklubile kodukamaral vastast ei leidu?

"Me peaaegu ju olimegi seda," muigab Nõmmsalu "Oleks ühisliiga tiitel ka ära tulnud (Pärnu kaotas poolfinaalis 2:3 Selverile – toim), võinuks selle võitmatu tiitli juba endale võtta. Eks tulevik näitab, kas Pärnust saab järgmine Avo Keele meeskond või mitte."

Koduses võrkpallis kõike, ka Pärnu eelmist hiilgeaega, näinud Tartu diagonaalründaja Meresaar sõnas, et Keele trump on oskus meeskonda ehitada: "Avo on väga hea delegeerija ja ta oskab enda ümber mitte ainult mängijatest, vaid ka treeneritest ja abimeestest hea meeskonna luua. Tal on hea veenmisoskus: meestevalik, kelle ta Selverist kaasa võttis, Martti Keel, Hindrek Pulk ja Timo Tammemaa, olid ikkagi võtmemängijad."

Meresaar tunnistab, et temagi mõtles enne viimast finaalmängu sellele, kas Keel paneb jälle kokku klubi, mis Eesti volleelu mitu aastat domineerib.

"Nad olid kindlasti väga tihe võistkond ja sellisega võib paljut korda saata. Tähtis on, et nad oma põhituumiku säilitavad. On ennegi juhtunud, et tehakse väga hea hooaeg ja siis kes läheb välismaale, kellele tehakse teisest klubist parem pakkumine," ei taha vanameister enne järgmise hooaja koosseisu selgumist Pärnule võidupärga pähe asetada.