Spordiblogi

Viljar Voog | Võrkpalliliiga kasvatab võitjaid 

Viljar Voog, 20. aprill 2015 10:00
Pärnakad juubeldavad meistritiitli üle.Foto: Mati Hiis
Tartu võrkpallimeeskonna peatreener Andrei Ojamets ütles pärast Eesti-Läti ühisliiga võitu, kus lõuna-eestlased olid kahes matšis alistanud Tallinna Selveri ja TTÜ, et tegu on Eesti kõige tasavägisema pallimängualaga. Siis ei olnud veel selge, et esimest korda üle mitme aasta suudab üks meeskond koju viia rohkem kui ühe tiitli ja et Pärnu on hooaja loojangul konkurentidest mäekõrguselt üle. Seega tuleb Ojametsa sõnu ehk veidi kohendada – kui võrkpall ei ole Eesti tasavägiseim ( ja on küllalt argumente nii volle poolt kui teiste alade vastu, et ta võib seda endiselt olla), siis kindlasti kõige ühtlasema tasemega ala.

Sisuliselt on praegu õitsemas kõik pallimängude kohalikud meistriliigad. Korvpallis on keskmikud pakkunud omavahel enneolematult põnevaid duelle ja meie eliitklubid ei ole valitud välisliigades mingid peksupoisid. Käsipallis ei saadud Balti liigas küll kirkamaid medaleid, ent Viljandi esiletõus on murdnud Kehra ja Põlva ainuõiguse kodustele tiitlitele. Jalgpallis on koondislaste naasmine kodukamarale tõstnud meistriliiga taseme enneolematuks ning iga vutifänn ootab põnevusega suvel alguse saavat eurohooaega.

Samal teemal

Millega täiendada seda rida võrkpallurite poolelt? Ojamets ütles oma arvamuse välja, kui põhihooaja kolmas ja neljas meeskond olid alistanud Eesti-Läti ühisliiga esimese-teise ning finaalis osutus 3:2 seisuga parimaks nõrgima asetusega Tartu. Samas oli neis duellides tegu vaid paari võidetud mänguga ning kui hakati mängima seeriaid – üle mitme mängu eralduvad terad ikka sõkaldest – pani Pärnu esmalt kindlalt paika Selveri ja eilse viienda finaaliga ka Tartu. Kus see tasavägisus siis avaldub?

Platsil. Ja jutt ei käi võrdsest mängupildist, vaid ka meeste endi tasemest. Hooaja algul andsid meistriliigas tooni troopilised maitsed – TTÜ brasiillasest ja Selveri austraallasest leegionär. Ent kevad oli meie meeste päralt – finaalseerias koosnesid mõlema meeskonna algrivistused vaid Eestist pärit mängijatest.

Tartule ja Pärnule kokku kaela riputatud kolm kuldmedalit annavad juba omapäigi märgi sellest, et Eesti võrkpallipüramiid on ehitatud üles tugevamale vundamendile kui näiteks korvpall – eestlased ei pea olema välismaalt pärit staaride abistajad, vaid mulgipudrust ja hapukapsast tiinel dieedilgi kasvavad üles liidrid ( jalgpalliga ei saa vollet võrrelda, sest meeskondade suurused on kardinaalselt erinevad).
Iseendaga vaieldes mainin kohe ära ka vastuargumendi, mida küll tõeks ei pea: äkki ei olnud meeskondade palgatud leegionärid tänavu lihtsalt kuigi tugevad! Seega tuleb lõpliku kinnituse saamiseks ära oodata suvi.

Täpselt nädala pärast koguneb võrkpallikoondis, et valmistuda EM-valikmängudeks Rootsiga. Tõenäoliselt näeb finaalturniiri kohta jahtiva meeskonna algrivistuses vaid ühte koduliiga pallurit (libero Rait Rikberg). Teised mehed tulevad Prantsusmaalt, Itaaliast, Austriast, Türgist... Eks ole seegi kompliment kodusele võistlusele, et on piisavalt hea hüppelaud tugevatesse välisliigadesse pääsemiseks.

Ent peale valikmängu ootavad koondist ees duellid Euroopa liigas. Poola, Makedoonia, Austria, Taani ja Iisraeli vastu ei ole võimalik ega mõistlik mängitada ainult meie võõrsil mängivaid mehi ja platsile pääsevad needsamad koduliigas tegusid teinud pallurid. Kui tänavused Eesti liiga meistrid, hõbedad ja pronksid tulevad väljakule koos kogenumate kolleegidega, saab näha, kui hästi on madinad kodukamaral nad maailmameistritega mängimiseks ette valmistanud. Võrkpallifännid, kes võtavad vaevaks suvepäikese käest kas Tondiraba või Pärnu halli peitu minna, imestavad ehk, kui väike see vahe meie staaride ja koduste meeste vahel tegelikult on.

Ja sealt ammutatud kogemuste toel saavad mängumehed, kes ei lahku välisliigadesse, sügisel maha pesta lõppenud hooaja häbi, kui eurosarjas kaotasid Eesti klubid kõik 10 peetud mängu.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee