Võrkpall

Avo Keel: Pärnu juhendamine tõi liblikad kõhtu (3)

Viljar Voog, 21. aprill 2015, 07:00
TŠEMPION: Avo Keel võib uhkusega oma meistrikulla järele minna – avahooajal suudeti Pärnuga võita kaks kodust karikat. Foto: MATI HIIS
Pärast üheksat aastat Tallinna Selveri eesotsas otsustas Avo Keel igapäevase Pärnust pealinna sõitmise ära lõpetada ning asus juhendama kodulinnaklubi. Tiitlisadu jälitas teda ka uude töökohta ning möödunud nädalavahetusel lõpetas Pärnu 11aastase Eesti meistritiitlite põua.

Avo, su esimene hooaeg Pärnu eesotsas saigi läbi.

Eks teatud ootuste-lootustega mind siia kaubeldi. Ei olnud lihtne. Viis uut meest, uus treener, ülejäänud eelmise aasta meeskond – võrreldes aastatagusega suhteliselt muudetud koosseis. Vahepeal olid ikka liblikad kõhus.

Samal teemal

Karikavõit ja meistritiitel maitsevad ikka väga kõvasti, võin ausalt öelda. Kui Selveriga tuli tiitleid kord viis aastat järjest, siis küsiti, et kuidas nüüd see ja see parajasti tundub. Mida sa ikka nii väga ütled: "Hästi läks, poisid olid tublid, töö õnnestus." Aga praegune võit oli pingelise aasta tulemus, seda tuleb tunnistada.

Miks sa ütlesid, et sind pidi Pärnusse kauplema? Kodulinna tahaks ju ikka tagasi tulla.

Eks ka Selver ütles, et ole üks hooaeg veel, tee 10 aastat täis ja siis oleks ilus lahkuda. Eks meil kodus oli natukene asja arutatud ka. Muidugi mina otsustan, mida ma teen, aga natukene mõlgutasin: kas teeks selle 10 täis või mitte? Pärnu võttis ühendust ja võimalus oli tulla… Arvan, et tegin väga hea otsuse.

Kui palju mugavam su elu isiklikus plaanis on, et sa ei pea iga päev Tallinna vahet käima?

Eks ma siin sõitsin esimesed kuu aega Märjamaa kaudu trenni, et oma kilomeetrid täis teha. (Naerab.) Mul tekkis järsku sellist aega, kus olin lihtsalt kodus – tegin tööd, niitsin muru, ükskõik mida.

Varem hakkasin ma enne kaheksat sõitma, kümnest oli esimene trenn. Ja siis ei osanud midagi teha – kaua sa ikka tulevase vastase mängu vaatad? Mul oli Tallinnas aega nii palju käes, aga sellega polnud midagi teha – lõin seda lihtsalt surnuks.

Õhtune treening hakkas viie paiku, seitse hakkasid tagasi sõitma, AK spordi­uudisteks jõudsid täpselt koju ja läksid magama. Nii need üheksa aastat kestsid.

Sünnilinn on siit 200 kilomeetri kaugusel (Keel on pärit Võrust – toim), aga kodualev kohe külje all. See on tõesti hästi magus medal, mis mul kaelas on.

Pärnusse palgati sind teadmises, et Keel on ju alati midagi võitnud ja seda oodati ka nüüd. Kui raske või kerge oli seda meeskonda kokku panna, Selverist liidreid kaasa meelitada?

Suurema töö tegid siin ikka ära klubi president ja mänedžer. Aga ju ma nii

vastik mees ei ole, et Hindrek Pulk ja Timo Tammemaa olid nõus mulle järele tulema. Nad on ju meesteklassis alati minu võistkonnas olnud.

Tunned sa ka, et Eesti võrkpallis on Keele nime kohal mingi aupaiste?

Ma võin öelda omadest kogemustest, kui hakkasin Soomest ära tulema ja ka siin Eestis karjääri lõpetasin, et kui mängija on olnud väga hea, saab ta selle pealt ratsutada veel kaks-kolm aastat, kui ta ehk enam seda pole. Oreool kestab ja see on ausalt välja teenitud. Aga treenerina see nii ei ole.

Räägitakse ju jah, et Avo Keel seda ja Avo Keel toda. Aga tuleb üks aasta, kus minu meeskond saab üldse kokku ainult ühe pronksi ja ma ei usu, et siis on sama jutt, nagu mõne legendaarse mängija kohta.

Aga sellist hooaega pole sul ju olnud ja ei paista ka kuskilt tulemas.

Aga kui peaks juhtuma? Sellel aastal oli ju ka neli väga tasavägist võistkonda. Ei läinud Selver nõrgemaks, TTÜ oli selgelt eelmisest aastast tugevam. Tartul lahkusid diagonaalründaja ja side, aga lõpuks on need ainult kaks mängijat.

Ega Pärnu sai ka tugevamaks, seda ma ei salgagi. Tuli ju väga kvaliteetne esimene tempo, diagonaal ja täiesti tipp-topp sidemängija (Martti Keel – toim), pluss täiendused. Arnas Rumševicius päästis meid karikavõistluste esimeses poolfinaalis, Nõmmsalu tegi finaalis väga kõva etteaste, enne kui tal jala- ja selja­hädad tulid.

See meeskond näitas tipp-topp-mängu ehk mehed on tööd hästi teinud. Aga lisaks on neis ka mingi x-faktor, mida trenniga ei tekita. Kui heaks sa ülevalt söödu või alt vastuvõtu ikka teed? Kui tegu on enam-vähem võrdsete meeskondadega, nagu Eesti esinelik, siis peab ikka veel midagi juures olema. Koosluses peab olema see x-faktor, et nad on võitjad. Me nägime seda pudistamist ju ka poolfinaalseeriates (Pärnu ja Tartu alistasid Selveri ja TTÜ kolme mänguga) – ühed võidavad, teised mitte.

Kui palju see sinu jaoks loeb, et sul oli meeskonnas vaid üks võõrmängija ja temagi suurema osa ajast pingil.

Mu põhimõte on olnud läbi aastate, et vaatame esmalt, kes meil on olemas Eesti poistest, kes on nõus mu meeskonda tulema ja kui pole kedagi siit võtta, siis vaatame kuhugi kaugemale. Nüüd leidsime Arnase ja ma olen temaga väga rahul.

Kas sa vaatad praegu ka sellise pilguga ringi, et kes on saadaval või kes võiks ära minna?

Eks mänedžer ja president räägivad ikka kõigepealt nende poistega, kes meiega selle väga hea hooaja tegid. Ma usun, et kosilasi on neile küll ja veel. Eestist ja ehk ka kaugemalt. Aga äkki nad jaksavad veel meiega olla. Ma loodan, et suudame suuremas osas koos püsida.

Ja kui tuumik säilib, siis võiks ju midagi ka välissarjas korda saata.

Eurosarja otsus tuleb klubi juhtkonnal teha juba mai jooksul ehk päris kiiresti. Eks ma olen siin väikest spekulatsiooni mänedžerile sosistanud. Presidenti pole julgenud veel tülitada, aga küll ma talle ka ütlen, mida võiks teha. Selle plaaniga võiks isegi päris suurt elevust võrkpallielus tekitada.

Ja nüüd, kui hooaeg on läbi, lähed koju ja viskad jalad seinale?

Siseminister (võrkpalliliidu president Hanno Pevkur – toim) rääkis mingitest õunapuude lõikamisest, mida peab vist tegema. Pungad on küll neil juba otsas, nii et ei tea, kas üldse tohibki lõigata. Aga nüüd algavad aias need tööd, mis on üldiselt ikka meeste teha! Seni oli mul keskendumiseks päris kõva rahu.

Kui mullu võis sul veel imelik olla, et suvel pole koondisega rabelemist, siis tänavu juba tead, kuidas puhata?

Jah. Üle pika aja sõidame sõpruskonnaga juuni alguses nii kaugele kui Põhja-Poola. Ootan seda juba pikisilmi. Ei mäletagi, millal viimati sai mitte võistlustega seoses, vaid vabatahtlikult reisil käidud, vast neli-viis aastat tagasi.

3 KOMMENTAARI

n
21. aprill 2015, 20:28
Naistel on liblikad köhus mitte meestel.Siis kui..
f
fantaseerija 21. aprill 2015, 19:07
Küll on hea, kui inimesel on väike fantaasiavõime. Kui mina loen liblikatest kõhus, siis mulle tuleb pähe, et liblikad arenevad ju tõukudest. Seega peavad enne olema kõhus tõugud! Kuidas nad sinna said? Ussitanud õunu süües? Aga õnneks enamus inimesi ei mõtle nii nagu mina.
Loe kõiki (3)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee