ÕHTULEHE VIDEO | Hannes Soomer: "Olin nelja-aastane, kui esimese tsikli sain." (2)

Kuidas on nõnda noorel sportlasel juba olnud pikk karjäär? «Olin nelja-aastane, kui esimese mootorratta sain,» selgitab Hannes ja lisab, et ega ta seda aega täpselt mäletagi.

Isa Tõnu, endine Skandinaavia ja mitmekordne Eesti meister autoringrajasõidus, meenutab, et Hannes unistas juba nõnda noorelt kaherattalisel kihutamisest: «Maja kõrval oli toona tühi põld ja üks sõber tõi nalja pärast tsikli. Ja siis läks sõiduks, põllul, maja ümber. Esimene kukkuminegi oli siinsamas ukse ees.»

«7-seeria BMW tagatiiva sõitsin veel mõlki,» muigab Hannes, kuidas luksusauto ta motohulluse käes kannatas. Väikesed avariid sõiduisu ära võtnud ning nii viis seitsmeaastaselt tee ta Saksamaale, esmalt MiniBike ning seejärel juunioride meistrivõistlustele. 2013. aastal oli lõpuks aeg liituda Honda tsiklid kasutusele võtnud EJC sarjaga.

Meistritiitel õnne küsimus

«Aasta enne meid polnud sealsed tsiklid ringrajaratta moodigi, aga tänaseks on pilt muutunud. Sari läheb üha tugevamaks, seda kannab üle Superbike'i MMi koduleht ja stardis on 35  kuni sõitjat,» räägib kolmandat hooaega alustanud Hannes. «Muidu on meil alati olnud reegel, et kaks aastat ühes sarjas on piir, aga selle aasta algul muutus ka ratas (500 cm³ mootoriga tsikli asemel kihutatakse nüüd 650 cm³ 80hobujõulise masinaga – toim) ja sõidame nagu uues klassis.»

Soomer hoiab pärast kahte etappi kaheksast üldarvestuses kolmandat kohta ja sihib hooaja kokkuvõttes mõistagi meistritiitlit. Sama ideega on stardis ka vähemalt kümmekond teist pilooti ning Soomer tõdeb, et õnn võib hooaja lõpptulemuses suurt rolli mängida. «Osal sõitjatel lähevad silmad ruutu ja teevad ülemäära hulle manöövreid,» rõhutab noor motomees, et kui võisteldakse tihedas pundis, võib ühe mehe õnnetus maha niita kokku pooltosinat sõitjat.

«Kõige hullem õnnetus on, kui kellegi ratas jääb ette – sa ei saa selleks kuidagi valmis olla,» selgitab Hannes. «Kui ise käki kokku keerad, suudad plaani teha mismoodi ja kuhu kukkuda: kas tahad rattalt minema lennata või mööda maad libiseda.»

Murtud luud ei heiduta

Ja kukkumisi on ta karjääris olnud küll: Hannese sõnul juhtub üle võistlusnädalavahetuse, et ta vabatreeningul külje maha paneb. Piiride kompamiseks ongi trennid ju loodud. Ent võõrad ei ole talle ka palju valusamad avariid.

«2013. aasta eelviimasel etapil Prantsusmaal juhtus paha lugu: kukkusin võidusõidus ja sääreluu läks kahest kohast katki,» rääkis sõidus esikohta jahtinud Hannes õnnetusest, kus konkurent ta lihtsalt välja rammis. Kipsis veedetud poolteisest kuust suurem agoonia oli aga vahele jäänud viimane etapp.

«Tunne, et pead oma sarja võidusõitu kodust vaatama, on kõige hullem. Valu läheb ära, jalg saab terveks, aga et üks sõit vahele jäi, kummitab veel praegugi,» tõdeb Hannes.

Tänavune hooaeg jääb noormehele EJCs viimaseks. Vanus lubaks küll veel neli aastat seal ringe mõõta, ent aeg on astuda samm ülespoole. Kui selguvad tuleva-aasta Superbike'ide reeglid, otsustavad Soomerid millisega kolmest farmsarjast (Superstock 600, 1000 või Supersport) liitutakse.

«Sajaprotsendiliselt ei saa välistada ka Moto2 sarja, aga Hannes on 75 kilo juures EJC kõige raskem ja tugevam sõitja ning lihast ju küljest ära ei lõika,» räägib Tõnu, et MotoGP alamsarja kaalutundlike masinate jaoks võib poeg liialt raske olla.

MotoGP või Superbike?

Järgmiseks sammuks sobib Superstock ka seetõttu, et kaheksast etapist koosnev hooaeg jätaks  hetkel 10. klassis õppival Hannesele aega gümnaasiumi lõpetamiseks. «Mõned koolilapse kolmed tulevad sisse,» muigab ta hinneteküsimuse peale. «See oli vanematega ka esimene kokkulepe, et hinded peavad normaalsed säilima. Õnneks siiamaani olen hakkama saanud.»

Kooli kõrvalt käivad Soomerid ka kord nädalas Audrus, et Hannes 100kilomeetriste testsõitudega kätt soojas saaks hoida. Kõige selle kõrval tahab teismeline noormees ka veel oma vaba aega tsiklite seas veeta. «Ala meeldib ikka nii palju, et vabadel nädalavahetustel vaatan MotoGP etappe. Ei saa sõpradega välja minna – kell 23 algab Ameerikas ju võidusõit!» naerab Hannes aprilli algusele tagasi mõeldes.

Mis on siis tema unistus, kas koht praegu jahitavas Super­bike'ide MM-sarjas või pääs MotoGP-tšempionaadile. «Lõpuks pole vahet. MotoGP on kõige kõrgem tipp, aga Superbike'i karussell kodusem ja mõnusam. Jordi Torres, kes tuli Moto2 sarjast tänavu Superbike'idele, ütles, et MotoGP võistlusalas on 1000 fänni, kes tahavad sinuga ühe pildi teha. Superbike'is on rahvast vähem, aga kõik tahavad sinuga rääkida ja sõbraks saada,» rääkis Hannes, et sarjad ei ole sarnased. «Aga kuhu teed mind viivad, sinna lähen,» soovib ta esmahooga lihtsalt tippu jõuda.