BMXi-staar: kahjuks häbenevad trikiratturid sõna "trenn" (3)
Bezanson on üks maailma edukamaid trikirattureid. Mullustel X-mängudel (sisuliselt ekstreemspordialade MM – toim) võitis ta BMXi pargisõidus hõbemedali. Miljoneid BMXi tipud ei teeni, aga tänu varustust ja riietust tootvate ettevõtetega sõlmitud sponsorlepingutele elatakse päris hästi.
Professionaalseid BMX-sõitjaid on maailmas kümneid, ent spordisüsteemi loomuliku osana laiem avalikkus BMXi ei näe.
Bezansoni meelest koheldakse trikirattureid jätkuvalt kui võõrkehasid. Uurisime lapsest saadik tänavaspordi-kultuuri keskel üles kasvanud kanadalaselt, miks see nii on?
BMX-tipud teevad ka vastupidavustrenni
"Kui BMXi kogukond näitaks julgemalt välja, et enamik tipprattureid käivad harjutamise kõrvalt jõusaalis ja suhtuvad hoolikalt oma söögisedelisse, hakataks meid tõsisemalt võtma. Praegu arvatakse liiga sageli, et BMX tähendab punkarlike kalduvustega noorte poolt imelike jalgratastega linnaruumis laamendamist – ja mis eriti taunitav – lõbutsemist! Sport peab ju olema raske, mitte lõbus!
Näiteks mina käin küll võistlusjärgsetel pidudel, aga ei joo tilkagi alkoholi. Vaevalt see tüüpilise trikiratturi portreega kokku käib. Aga ma ei taha alkoholiga tegemist teha, sest soovin veel 15-20 aastat sporti teha, mille jaoks pean oma keha eest hoolt kandma," rääkis Bezanson.
Üks suur kitsaskoht on kanadalase meelest puhtalt vormiline, ent siiski keeruliselt ületatav. "BMXis ei taha keegi tunnistada, et teeb trenni, kuigi tegelikult seda tehakse. Iga päev ja väga palju. Aga meie kõneviisis pole see "trenn", vaid "sõprade seltsis jalgrattaga sõitmine".
Samas on tõsi ka see, et BMXis pole vihaseid rivaale. Mitte keegi ei tule võistlusele kuulutades, et tema suur eesmärk on see konkreetne tüüp paika panna. Minule meeldib, et sõbralikkus on meie spordiala eripära. Aga samas ei tohiks me häbeneda sõna "trenn"," arutleb Bezanson.
Kanadalase treeningplaani kuuluvad lisaks trikiratta seljas veedetavatele pikkadele tundidele ka jõusaal ja maanteesõit, et tõsta vastupidavust. "Sisuliselt kõik tippsõitjad saavad aru, et üldtreening on kasulik, sest aitab saavutada paremaid tulemusi ja vigastustest kiiremini paraneda. Kui ma BMXiga alustasin, oli olukord hoopis teine."
Ekstreemspordi jätkuvas arengus ja kasvavas populaarsuses on Bezanson veendunud, sest võrreldes paljude traditsioonilisemate spordialadega on inimvõimete piir veel väga kaugel.
"Näiteks lumelaual maandus inglane Billy Morgan eelmisel nädalal maailma esimese 4kordse salto kombineerituna 5kordse pöördega ümber oma telje. Aga alles neli aastat tagasi saadi hakkama maailma esimese 3kordse saltoga. Jäähokit on 100 aastat täpselt samamoodi mängitud, aga BMXis, lumelauas ja rulas õpitakse kogu aeg asju kiiremini, kõrgemalt ja võimsamalt tegema!"
"Olümpia vajab meid ja meie olümpiat!"
Bezanson loodab, et enne karjääri lõppu jõuab ta oma kaelamurdvaid trikke ka suveolümpial näidata. Kui taliolümpial on ekstreemalad esindatud jõuliselt – lumelauasõidus ja vigursuusatamises jagati Sotšis välja 20 medalikomplekti 98st –, siis suveolümpia ja suviste X-mängude kavad ei kattu üldse.
Ainsa n-ö ekstreemspordialana näeb olümpial BMXi krossisõitu, mis aga traditsiooniliste BMX-alade sekka ei kuulu. Bezansoni meelest oleks tugevam seotus kasulik mõlemale poolele.
"BMX vajaks olümpiat, et mõjuda laiematele massidele tõsiselt võetava spordialana. Olümpiamängud vajavad aga BMXi, sest noorem põlvkond jälgib just seda. Minuvanustele ei meeldi vaadata näiteks kuulitõuget või odaviset. See on igav ega tõmba noori. Erinevalt BMXist. Maailm muutub."
Kommentaarid