Gerd Kanteri talendi avastaja: olin maailmaparandaja ja autoritaarne treener (11)

Ando rühmast tuule tiibadesse saanud kergejõustiklased on tiitlivõistlustelt toonud kamalutäie medaleid: kettaheitja Kanter koguni kümme, Rene Oruman krooniti 2001. aastal kaheksavõistluses noorte maailmameistriks, odaviskaja Moonika Aava võitis samal suvel noorsooklassi EMil pronksi.

"Gerd on mustersportlane, kes peab Eestit esindama," räägib Ando. "Pole ju erilist kasu, kui sul on hea tulemus, aga sa ajad lolli juttu suust välja! Kahjuks leidub meil ka selliseid sportlasi."

Õpilased peavad kogu aeg meeles

Peale Kanteri on viimastel aastatel Andole rõõmu valmistanud paljud teisedki õpilased: möödunud suvel üllatas avalikkust 400 m tõkkejooksja Jagor, kes sooritas arenguhüppe ja täitis Euroopa meistrivõistluste normi. EMil särasid kõrgushüppaja Haas ja maratoonar Fosti – mõlemad püstitasid isikliku rekordi ning said vastavalt 7. ja 18. koha. Tänavusel sise-EMil hoolitses Eesti koondise parima tulemuse eest kaugushüppaja Kask, kes pääses finaali ehk kaheksa parema hulka.

"Mul on tiitlivõistlusi põnevam jälgida kui tavalisel spordisõbral," osutab Ando kasvandike edusammudele. "Samas olen väga tänulik kolleegidele, kes on nende sportlastega teinud väga head tööd. Mina olen vaid noortetreener, kelle kohustus on õpilased nii–öelda vao peale panna ja öelda, et seal on horisont, kuhu tuleb liikuda."

Kui mõnikord võib kuluaarivestlustes kuulda, et tippu jõudes kipub mõni sportlane esimest treenerit unustama, siis Ando õpilaste puhul on kõik olnud risti vastupidi.

"2009. aastal kutsus Gerd mu Berliini MMi vaatama ja maksis kõik kulud kinni," meenutab Ando toredat elamust. "Rain helistas mulle märtsis Prahast sise-EMilt nii kvalifikatsiooni kui ka finaali järel. Soomes elav Eleriin võtab tihti ühendust, viimati möödunud laupäeval, kui ta oli Eestis. Niisugused asjad teevad südame soojaks!"

Hea töö viljade maitsmine on kahtlemata mõnus tegevus, kuid kullasoonele jõudmiseks pidi Ando läbima pika ja käänulise tee. Tal on olnud verdtarretavaid juhtumeid ning põnevaid kohtumisi värvikate inimestega.

17. juunil 1939 sündinud Ando oli Teise maailmasõja ajal põlvepikkune poiss, ent hirmsad sündmused on mälusoppidesse talletunud. "Tapa pommitamine on mul hästi meeles – aknaklaasid klirisesid. Pärast sõda mängisime tulega, laskemoona oli palju, sai ka püssiga pauku tehtud."

Ehkki toona oli pehmelt väljendudes keeruline aeg, hakkas Ando juba maast madalast spordiga tegelema. "Mu sugulased õppisid Tallinna 21. keskkoolis ja suveks tulid nad meie tallu," pajatab Amblas elanud Ando. "Panime võrkpallivõrgu ja korvid üles ning rööbaspuud ka. Meil oli küllalt korralik spordinurk."

Ando möllanuks palliväljakutel hommikust õhtuni, ent sellist luksust vanemad talle ei lubanud. "Isa kamandas mind ikka tööle," sõnab ta. "Kui töökohustustest vabanesin, siis läksin jälle teiste lastega sporti tegema."

Tänu ägedatele võrkpallilahingutele hakkas ala Andole meeldima. Muide, Tapa keskkoolis juhendas teda endise haridusministri Tõnis Lukase isa Endel Lukas, Tartu ülikoolis harjutas ta Aleksander Rünga näpunäidete järgi.

Maailmaparandaja ja autoritaarne treener

"Tulin Balti üliõpilaste meistriks, aga õlavigastus lõpetas mu võrkpallurikarjääri," sõnab Ando. "Siis hakkasin rohkem ketast heitma. Keskkooli ajal oli mu tippmark 37 meetrit, hiljem jäi parimaks 46.93. Kettaheide tekitas suurt pahandust. Küsiti, kuidas on võimalik selle alaga tegelda, kui võrkpalli mängida ei saa?"

Pärast Tartu ülikooli kehakultuuriteaduskonna lõpetamist alustas Ando tööd Pärnu 1. keskkoolis kehalise kasvatuse õpetajana. "Mõtlesin, et hakkan võrkpallitreeneriks," nendib ta. "Kuid Ervin Vilepill tegi ettepaneku võtta ka pool kergejõustikurühma."

1965. aastal moodustati spordiklass. "Siis olin kergejõustikust rohkem vaimustunud," mõtiskleb Ando. "Toona olin kärsitu – tüdrukud hüppasid kiiremini neli meetrit kaugust, valisingi tüdrukud! Eks mul oli õnne ka. Rühma sattusid head õpilased. 1969. aastal võitis Leena Rubljova Eesti B-klassi meistrivõistlustel kulla."

Aga mõne aja möödudes oli Ando sunnitud peeglisse vaatama ja tunnistama, et kogu välise sära juures on midagi valesti.

"Mu esimesest rühmast jätkas pärast keskkooli sporditeed vaid Ülle Järvoja," räägib Ando. "Tähendab, tegin kuskil vigu, et õpilastel tekkis nii kiiresti tüdimus. Eks ma olin autoritaarne treener ja maailmaparandaja. Hiljem muutsin oma põhimõtteid, surusin isiklikud huvid tagaplaanile. Kõige tähtsam on ikkagi sportlane, treener on tema abiline."

Ando on utsitanud hoolealuseid võimeid maksimaalselt proovile panema. "Olen kõigile rääkinud, et kui te nüüd ei proovi, siis võite hiljem kahetseda. Sport on nagu väike elu mudel, mis näitab kiirelt, milleks inimene suuteline on. Treeneri ülesanne on õpilast hoida, vastasel juhul võid ka hea materjali ära rikkuda."

Ühtlasi otsis Ando usinalt võimalusi, kuidas end kergejõustikutreenerina arendada. "Fred Kudu kutsus mind juba varem kergejõustikku. Ta ütles: tule sporti tegema, kaua sa võrkpalli mängid!" meenutab Ando muigamisi. "Ma käisin Moskva kehakultuuri instituudis kursustel, mis lõppesid eksamiga. Seal hankisin väärtuslikke teadmisi. Meile pidasid loenguid Edvin Ozolin ja Otto Grigalka."

Palju on Ando õppinud ka legendaarsetelt ametivendadelt Aleksander Tšikinilt, Olav Karikoselt ja Viktor Vaiksaarelt.

"Kui vahel kolleegidega pudeli võtsime, hakkasime rääkima treeningmetoodikast, mitte naistest," lausub Ando muheledes. "Kord pajatas Viktor Vaiksaar oma nippidest. Järsku tõmbas ta käega üle näo ja jäi vait. Küsisin: Viki, mis juhtus? Ta vastas: miks peaksin siin ühe tunniga avaldama kõik teadmised, mida olen kogu elu tilkhaaval kogunud! Pärast seda tõin uue pudeli ning Viki jätkas samalt kohalt, kus ta jutt oli enne pooleli jäänud."

Siin tuleb öelda, et õpilased pole Andot kunagi vintis peaga näinud. Küll aga on tal seoses alkoholiga rääkida teinegi omapärane lugu. 2009. aastal võitis Pärnu Altiuse spordiklubi, mille üks eestvedajaid on olnud ka Ando, Belgias Euroopa klubide karikavõistlustel juunioride hulgas esikoha.

Kask võidutses toona nii kaugus- kui ka kolmikhüppes, Jagor 110 m tõkkejooksus. "Pärast võistlust kuulsin, kui Rain põrutas: kurat, kaua me seda pudelit veame, võtame ta välja! Ma ei tea, kust mul see mõte tuli, aga läksin nende tuppa ja ütlesin: poisid, mul on hea meel, et te minu peale mõtlesite! Valasin natuke jooki klaasi ning jõin ära. Selle 40kraadise joogi ma muidugi konfiskeerisin, kuid ei teinud poistele ühtegi etteheidet. Staadionil nad ikkagi võitsid!"

Nimetab Moonika Aavat oma tütreks

Kuigi Ando võib kõrvaltvaatajale tunduda karm mees, tuksub tal rinnus hea süda. Seda kinnitab ka fakt, et 1995. aastal võttis ta koos treenerist abikaasa Katriniga enda juurde elama seni lastekodus kasvanud Aava, kellest sirgus Eesti odaviskerekordi omanik ja olümplane. Bioloogiliselt on Andol üks tütar, kuid ta peab ka Aavat oma lapseks.

Ando on olnud sitke treener. Ta juhendas õpilasi vanas paadikuuris, kus olid kohutavad tingimused ja külm tungis luuüdini. Nii hullus spordibaasis jätkas ta tööd ka pärast 2001. aastat, kui ta oli nimetatud aasta õpetajaks.

"Üks mu õpilane ütles: kes panevad oma lapsed Pärnus kergejõustikutrenni, need ei armasta oma lapsi!" avaldab Ando. Ent lisab: "Mugavustsoonis häid tulemusi ei tehta."

Nüüd asub Ando kodust vaid kiviviske kaugusel sisehall, kus saab korralikult harjutada. Samas ei ole Pärnus endiselt klassikalist kergejõustikustaadioni, kus võistelda ja treenida. "Mul on juba mitu põlvkonda õpilasi, kes pole kodulinnas võistelda saanudki," tõdeb Ando. "Kardan, et staadion tehakse korda alles siis, kui ma käin kepiga."

Muide, Ando juhendamisel harjutas ka praegune Eesti parim korvpallur Kristjan Kangur. "Ta oli kaua pisike poiss. Ju ma siis ei osanud teda enda juures hoida. Aga ühes intervjuus ta mainis, et sai kergejõustikutrennis põhja alla," sõnab edukas treener.

Käib reisimas ning naudib pensionipõlve

53 aastat kergejõustiklasi juhendanud Ando jätkab lemmikvaldkonnas. Praegu on tal kaheksa õpilast, kellest edukaim on kettaheitja John-Caspar Jaanus.

Alla 23aastaste EMiks valmistuvat tulevikumeest võrdleb Ando olümpiavõitja Kanteriga.

"Mu tervis on praegu isegi parem kui kümme aastat tagasi," annab igiliikurina tegutsev treener mõista, et jääb spordikuningannale veel truuks. "Kuid pingeid ja hõõrumisi ma enam taluda ei taha."

Ando naudib koos abikaasa Katriniga pensionipõlve. Kuu aega tagasi käisid nad Dubais puhkamas. Reisimine ja kalapüüdmine ongi Ando põhihobid.

"Elu on mind kokku viinud toredate inimestega," mõtiskleb ta. "Olen õnnelik, et mu õpilastel läheb hästi ja et keegi neist ei ole jäänud elu hammasrataste vahele."

Palginõmme edukamaid õpilasi

Kergejõustikutreener Ando Palginõmme edukaimad õpilased on Gerd Kanter, Moonika Aava, Martin Vihmann, Henri Sool, Eleriin Haas, Rain Kask, Roman Fosti, Jaak-Heinrich Jagor, Rene Oruman, Ingrid Pulst, Renate Kiir, Siiri Särev, Arvi Uba, Kristjan Reinaru, Tiiu Kull, Allan Toomra, Armin Toomra, Mait Lind, Riho Tipp, Roland Mändla jpt.