Deivil Tserp | Hooaeg, mis algas ja lõppes Alaverita (12)

Eesti parimaks meessuusatajaks valitud sprinter Peeter Kümmel palus pärast auhinna vastuvõtmist mikrofoni enda kätte ja ütles, et tippspordis on tal endiselt suured sihid, kuid nende saavutamiseks on vaja senisest paremaid tingimusi. Kui neid pole võimalik luua, kavatseb ta karjääri lõpetada.

Tänavustel maailmameistrivõistlustel sai Kümmel 18. koha. Meenutagem, et nelja talve tagusel MMil jõudis ta finaali ehk kuue parema hulka. Sestap on loogiline, et sprinter ihkab tiitlivõistlusel või MK-etapil pjedestaalile pürgida.

Imelik ja piinlik, et suusaliit ei suuda isegi oma parimat sportlast toetada piisavalt suurte rahasüstidega. Niinimetatud teise ešeloni suusatajatest pole mõtet rääkidagi, nemad on nüüd täielikult isemajandamisel.

Varem vaadati täbaras olukorras abiotsivalt treener Mati Alaveri poole. Reeglina oskas ta õigel ajal vajalikule nupule vajutada ja kinnikülmunud rahakraanid avanesid lausa imeväel. Ent viimasel ajal ilmutab Alaver end nagu Valge daam. Kuulsat treenerit polnud möödunud hooaja avaüritusel ehk tavapärasel suurel pressikonverentsil ega ka äsja lõpetamisel.

Eks Alaverilgi ole keerulised ajad, sest Kasahstani tippsuusataja Aleksei Poltoranin, kelle tiimi ta juhib, pidi loodetud MM-kulla asemel leppima trööstitu seitsmenda kohaga.

Peatselt seisab Alaveril ees kohtumine Kasahstani suusajuhtidega ja siis selgub, kas eestlase osav kõnepruuk tagab Poltoraninile järgmiseks hooajaks sama vägeva eelarve kui möödunud talvel.

Eesti suusaliit ei peaks aga oma plaane seadma Alaveri tegemiste järgi. Juba mitu aastat tagasi tulnuks leida koondisele peatreener. Kahjuks pole seda julget otsust langetatud ja nii jätkub piinarikas agooniaperiood.

Siinkirjutaja on hästi kursis, et nii mõnedki sportlased ja treenerid loodavad elada päevani, kui Alaver saadetakse lillede ja aplausiga väljateenitud puhkusele. Samad inimesed pooldavad, et suusaliidust lahkuks peasekretär Jaak Mae ja spordidirektor Raul Olle, kes on nende hinnangul Alaveri käsutäitjad.

Kõige kurvem on siiski tõsiasi, et siiani pole esile tõusnud ühtegi noorema põlvkonna treenerit, kellel oleks põues marssalikepp ja kes oleks valmis end vastutusrikkas ametis proovile panema. Puhtinimlikult võib ju mõista nende kartust, et Alaveri seatud latt asub liiga kõrgel ja selle ületamine on raske. Aga kui ei proovi, siis ei saa iial teada, milleks sa võimeline oled. Üritada võiks näiteks Margus Uibo!

Paraku käib praegu arutelu, kas seni sprintereid juhendanud Christoph Schmid sobiks kogu suusakoondise peatreeneriks. Ma ei kahtle šveitslase teadmistes, kuid kaugemale kiigates oleks siiski kasulikum, kui panus tehtaks ühele sihikindlale kaasmaalasele.

Kui nüüd head lahendust ei leita, siis tuleb suure tõenäosusega oodata 2018. aastani – pärast Pyeongchangi olümpiamänge lõpetab karjääri Aivar Rehemaa, kellel paistab olevat soov ja ka eeldused peatreeneri ametis läbilöömiseks.