Hugo Tipner | Jalgpall on tänapäeva kõige efektiivsem kasvatusmehhanism (2)

Sangar (kui eeskuju) ei ole iseenesest positiivne nähtus. Pigem ohtlik. Võiksime kujutleda seda lavana, mis kuulub mingis sfääris edukale inimesele; või pelga vormina, millega on võimalik ühiskonda mõjutada nii positiivselt kui ka negatiivselt.

Oht peitub selles, et tavaliselt jõuavad selle lava staatusesse täiesti suvalistes valdkondades (sport, muusika) edukad inimesed, kellel puudub sageli võimekus kvaliteetselt ruumiga ümber käia. Edukas sportlane ei pruugi osata oma saavutatud lavaga midagi peale hakata ja mõjub eeskujuna noorele kahjulikult (loomulikult on ka palju positiivseid näiteid – nt Mart Poom).

Kasulikkus sünnib alles siis, kui sportlane suudab noori suunata unistamiselt tööle; näidata protsessi, mitte tulemust. Sportlased kuuluvad tavaliselt aga muinasjutulisesse sfääri, kus eeskujuks olemine piirdub noorte samastumissooviga. Tegelikult on probleem oluliselt laiem. Pinnast, mis suunaks lapsi mõistma protsessi tegelikku olemust, polegi niisama lihtne leida. Tooksin kaks negatiivset näidet – muinasjutud ja filmid.

Muinasjuttude loogika on lihtne. Sünnib midagi imetabast, millel põhineb õnnelik lõpp. Kesksel sündmusel pole tegelikkuses kohatava loogikaga midagi pistmist. Esile kerkib kolm keskset ülesehitust: a) peategelane on kõige ilusam ja seetõttu ootab teda õnn ("Tuhkatriinu") b) peategelane on kõige targem ja halvad tegelased on lollakad ("Onu Remuse lood") c) sekkub mõni müstiline tegelane või sünnib lihtsalt ime ("Tuhat ja üks ööd").

Lastele sisendatakse lakkamatult, et probleemide korral pääsevad targad ja ilusad nagunii või sekkub mõni müstiline jõud. Küsimus, k u i d a s tulemuseni jõutakse ja mida selleks tegema peab, pole aktuaalsed. Muinasjutud on ohtlikud.

Nendelt alustelt võib muinasjutuliseks pidada ka Hollywoodi peavoolu. Toome näiteks Chrispoher Nolani mullu linastunud filmi "Tähtedevaheline". 19. detsembri Sirbis võtab kirjandusteadlane Jaak Tomberg filmi eetilise külje suurepäraselt kokku. Maa on elamiskõlbmatu, inimkond rajab väljapoole Maad lihtsalt uue tsivilisatsiooni. Nagu Tomberg osutab, ei käsitle Nolan küsimust, kuidas Maad päästa või mida tehti valesti, vaid "katab oma toodanguvormi ülevoolavalt audiovisuaalse mõjuga kinni selle potentsiaalselt negatiivsed ideoloogilised lähtealused ja põhijäreldused". Inimkond pääseb tänu NASA-s töötava naise geniaalsele avastusele, mis põhineb tema isa poolt tulevikust saadetud teadmistel. Muinasjutuline!

Tundub, et tänapäeval ongi võistkonnaaladel ja iseäranis jalgpallil kanda oluline pedagoogiline roll. Vuti funktsioon ei ole toota kahtlase väärtusega sangareid, vaid õpetada turumajanduslikes protsessides hakkamasaamist. Erinevused muinasjutulisusest on radikaalsed.

Tooksin vaid kuus tunnust (neid on oluliselt rohkem): 1) laps ei pea olema kõige andekam, pidevalt treenides on võimalik oma positsiooni võistkonnas parandada, 2) igaühe positsioon on hädavajalik – tervikule on tarvis nii vasakkaitsjat kui ka tipuründajat, 3) iseenda kvaliteedi rakendamiseks on tarvis kaaslaste abi, 4) individuaalne kvaliteet tuleb siduda kollektiivi essentsiga, 5) edu alus on argipäevane pühendumine ja töö treeningutel, 6) vastasvõistkond ei koosne allegoorilistest idiootidest, vaid samasugustest inimestest, kellesse tuleb empaatiliselt suhtuda, et nad üle mängida. Ja nii edasi...

Jalgpall on tänapäeval kõige efektiivsem kasvatusmehhanism. Jalgpall kasvatab lapsest ühiskonnas hakkama saava empaatilise mõtleva inimese.