Igiliikur Viirandi – 81aastaselt võistlusrajal! (9)

Tegelikult polnud Benno Viirandi eilsel võistlusel kõige eakam osavõtja – Einart Alus on temast ligi poolteist kuud vanem. Samas oli tublide jooksjate karjääri algus väga erinev: Einart sai spordiga sinasõbraks maast madalast, Benno sattus nüüdsesse lemmikvaldkonda pärast ränka õnnetust, kui ta oli 24aastane.

"Lapsepõlves olid mu kokkupuuted spordiga napid," lausub Benno kolmapäeva pärastlõunal oma korteris, kus Õhtuleht temaga kohtus. "Koolis mängisin malet, kabet ja koroonat. Proovisin tõstmist, mis ei sobinud. Lühikest aega tegelesin maadlusega, millest ma samuti loobusin."

Pärast jooksmist on ikka hea enesetunne

Võib öelda, et Benno uus elu algas 19. jaanuaril 1957, kui veoauto talle pimeduses otsa sõitis. "Ei teagi, kaua ma seal maas lamasin. Hea, et karvamüts oli peas. Tulin ise meelemärkusele, kõndisin ühe kilomeetri internaati ja viskasin voodisse selili. Poisid arvasid, et olen purjus! Aga varsti nad mõistsid, et asi on tõsine."

Algul tegeles raske peapõrutuse saanud Bennoga velsker, kuid pärast viidi ta kiirabiga Rakvere haiglasse.

"Mul olid õudsed valud," meenutab Vaeküla põllumajanduse mehhaniseerimise tehnikumis õppinud Benno. "Esmalt jäin haiglasse üheks nädalaks. Siis sain välja, kuid kehva enesetundega polnud võimalik tunnis olla ning pidin uuesti uuringutele minema."

Paraku jäid peavalud Bennot kimbutama ning tema elu oli tagasihoidlikult väljendudes morn. "Ükskord kutsusid poisid mind jooksma," sõnab ta. "Neil oli kavas päris pikk ring, kümme kilomeetrit. Liikusin vaevaliselt ja pärast viie kilomeetri läbimist ütlesin, et võtke hoog maha. Aga jooksu järel muutus mu enesetunne paremaks."

Nii oli Benno leidnud uue hobi, mis leevendas tema vaevusi. Kuid migreenihood tekkisid hiljemgi. "Süste sain mitu aastat," avaldab ta. "Lõpuks ei leitud enam veenigi üles."

Päästerõngaks osutus järjekindel sporditegemine. "Kui ma sain trennis käia, oli enesetunne mõnusam," rõhutab Benno. Ja lisab: "Jooksmine hakkas mulle väga meeldima."

Ümber Viljandi järve jooksul startis Benno esimest korda 1958. aastal ning vahele on ta pidanud jätma ainult ühe etteaste: 1982. aastal murdis sepa ja keevitajana igapäevast leiba teeninud spordimees jalaluu.

Ega Benno toonagi kodus nukrutsenud. "Valmistasin metallist kargud ning läksin jalutama," pajatab ta. "Ühel päeval läbisin isegi 21 kilomeetrit – esimese kilomeetri käimiseks kulus pool tundi!"

Karme vigastusi on Bennol olnud hiljemgi. 2009. aastal kukkus ta Soomes veteranide MMil nii õnnetult, et murdis õlavarreluu. "Ma viibisin kaheksa tundi haiglas tilgutite all," sõnab ta. "Kaks ja pool kuud olin sunnitud magama isteasendis. Vasak käsi on siiani natuke tuim."

Tagatipuks on Bennol hingamisprobleemid. "Ultraheliuuring näitab, et midagi on viga, kuid õiget põhjust pole leitud," nendib ta. "Arstide juures käin harva, nelja–viie aasta tagant. Mis seal ikka käia!"

Benno on vapper mees. Ta ärkab hommikul kell kuus ja kaks tundi hiljem läheb esimest korda treenima. "Vähem kui kümne kilomeetri pärast ma riidesse panema ei hakkagi," sõnab Benno, kes läbib meelsasti Mustlasse rajatud omanimelise raja. "Vahel liigun päevas 30 kilomeetrit!"

Mõni aasta tagasi palus üks ajakiri Bennol avaldada treeninguplaani. "Mul pole sellist asja," kinnitab ta. "Kirja olen pannud ainult kuupäeva ja läbitud kilomeetrid. Mul ei ole treeneritki olnud, harjutanud olen enesetunde järgi. Kui hakkaksins täitma kindlat plaani, teeksin endale liiga."

Täpselt samamoodi räägib Benno toitumisest, mis tippsportlaste puhul on peensusteni paika pandud. "Mina söön kõike," avaldab ta. "Ja magusat söön väga palju!"

Ehkki Benno pole end treeningutel üleliia piitsutanud, on tema maratonirekord harrastaja kohta soliidne – 2:58.20. Siinkohal tuleb märkida, et Eesti käimise meistrivõistlustelt on ta võitnud 11 medalit. "Käimine meeldib mulle isegi rohkem."

Muide, võistlustel on Benno läbinud ligi 14 000 kilomeetrit. "Treeningute mahtu pole ma viitsinud kokku arvestada," võtab ta teema kokku.

Kuldsed käed ning omapärased hobid

Ühtlasi selgub, et Benno on kuldsete kätega nutikas mees. 1990. aastate alguses meisterdas ta jooksulindi, mis on praegugi töökorras.

"Nüüd on neid igal pool müügil, aga toona nägin sellist asja haiglas. Siis tekkiski mõte, et võiks ise midagi sarnast valmis teha. Pool aastat nuputasin ja pool aastat tegin. Nokitsemine mulle meeldib!"

Sihikindlust nõuab ka Benno hobi – ta kogub õllepudelite silte ja korke ning suuri ja väikseid õllepurke. Neid on Viljandist 24 kilomeetri kaugusel elaval jooksusõbral hullupööra palju: korke 30 110 (183 riiki), tubade seintel on kokku 2219 väikest õllepurki (98 riiki) ja 163 viieliitrist tünni (24 riiki).

"Kui oleksin need kõik ise ära joonud, siis ma praegu ei elaks," lausub Benno naerdes. "Jah, kogu on päris suur, endise NSV Liidu piirkonnas olen teisel kohal. Kümme aastat tagasi tahtis üks itaallane tervet kogu ära osta, aga ei tahtnud müüa, sest see olnuks lõhkumine."

Benno on omapäraste põhimõtetega inimene. Tal ei ole mobiiltelefoni, televiisorit ega arvutit. "Põhiliselt kuulan raadiot, loen ka ajalehti," arutleb Benno. "Televiisorist pole ma kunagi puudust tundnud."

Ometi ei ole Benno iial igavlenud. "Kui tahan, tegelen hobidega, kui ei taha, vahin aknast välja," lausub ta muigamisi.