Spordiblogi

Hugo Tipner | Hea mängija ei ole hea treener (5)

Hugo Tipner, 7. mai 2015, 07:00
Hugo Tipner
Eesti korvpallis torkab silma üks eriskummaline tendents – sisuliselt kõik viimaste kümnendite säravamad mängijad on vahetult pärast karjääri lõppu maandunud treeneritepingil. Vahel jääb mulje, et juhendaja valikul langetatakse otsuseid puhtemotsionaalselt – edukat mängijat ümbritseva ratsionaalset mõtlemist segava suurejoonelise aura pimestuses hägustuvad viimsedki kahtlusekübemed.

Kuidas muidu võiks seletada suurepärase mängija ja eduka ettevõtja Heino Endeni sattumist koondise peatreeneriks? Näiteid leidub teisigi – Aivar Kuusmaa, Gert Kullamäe. Rahvusmeeskondagi juhendab olümpiavõitja Tiit Sokk, kelle peamiseks relvaks on autoriteet, mitte saavutused treenerina.

Aastaks 2010 oli olukord radikaalselt muutunud – isegi argentiinlased mõistsid, et Diego Maradona pole treenerina seesama, kes mängijana; Inglismaa kõrgliiga 20 treenerist olid vaid kaks endised tippmängijad.

Uue aja peatreener on oma ala professionaal, läbinud koolitusi, arenenud teadlikult treenerina, oskab ratsionaalselt läheneda eri külgedele (treeningute läbiviimine, pikaajaline strateegia, motiveerimine, analüüs, taktika jne). Eesti praeguse aja professionaalsemad, asjatundlikumad korvpallitreenerid on läbinud kõik sama tee (Üllar Kerde, Indrek Visnapuu, Indrek Ruut) – eduks peab olema tegelnud noortega ja professionaalseks treeneritööks pideva enesetäiendusega ette valmistatud.

Tippmängija ainus võimalus saada kvaliteetseks treeneriks on areng sihipärase tööga, milleks on tarvis alaliidupoolset suunamist. Hea näide on Martin ReimFC Flora treenerina jõudis endine koondise kapten ummikusse, jalgpalliliit aga tajus Reimi potentsiaali ja hakkas teda ette valmistama eesootavaks rahvuskoondise treeneritööks. See võtab mõistagi aastaid!

Kui Kuusmaas või Kullamäes leidub piisavalt potentsiaali, tuleks neil samuti keskenduda mõneks ajaks haridusele, mitte pikaajalise eduka mängijakarjääri vältel ladestunud kogemustel põhinevale tööle. Nagu noor mängija, peab ka noor treener panustama eeskätt arengusse selmet loksuda tulemuspõhise meeskonna eesotsas. Muuseas, kas kumbki neist on treenerina end tegelikult tõestanud? Õppida Visnapuult – selles peitub võti!

Samas, kuidas teha korvpallirahvale selgeks, et hea mängija ei pruugi olla hea treener? Või et otsuseid võib langetada ka johtuvalt pikast perspektiivist, mis tingib sageli ajutisi tagasiminekuid?

Pole ju mingi küsimus, et Kullamäe on jäänud Tartu etteotsa liiga kauaks. Sama näide kodusest vutist: missugune võiks olla Levadiat juhendavate Marko Kristali ja Indrek Zelinski tulevik treeneritena? Aastaid samasugune sirgjooneline mäng, mille puhul ei mõelda mängijate pikemale tulevikule. Praeguses olukorras ütleks, et Eesti meistritiitliga on lagi juba saavutatud... Õppida Reimilt!

Tartu on viimastel aastatel pakkunud väga positiivseid treenerivalikuid. Tammeka jalgpallimeeskonda juhendab hiljuti 29aastaseks saanud Indrek Koser, võrkpallimeeskonna noorenduskuuri hakkab läbi viima veelgi noorem Oliver Lüütsepp. Mõte on ju selge – noorte mängijatega koos peab mõnda aega arenema ka noor treener. Mõlemal juhul on esmatähtis ju siiski mängijate ja meeskonna areng.

Sedasama mõtteviisi esindab eeskujulikult ka Flora filosoof Norbert Hurt.

Tundub muidugi, et tippkorvpallis leidub treenerite seas endiseid tippmängijaid oluliselt rohkem kui jalgpallis. Ühelt poolt on küsimus küll ala spetsiifikas, aga samal ajal võib ennustada selle tendentsi peatset muutumist. Ikkagi, vahetult pärast karjääri lõppu treeneriks asunud mängijad ilmselt väga kaua vastu ei pea. Liiatigi hakkab akadeemiline teadmine üha olulisemaks muutuma.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee