Ville Arike | Millist Rocki Tartu vajab? (3)

Võib öelda, et Rock loksub oma stabiilses, praktiliselt laineteta vees. Kui eelmisel kümnendil veeti Kalev/Cramoga kõvasti vägikaigast ja kuldmedalite seis jäi 3:3, siis sel kümnendil on selgelt piirdutud Eesti teise klubi rolliga. Lähiminevikku hästi mäletavad fännid tahaksid taas midagi veidigi ägedamat kogeda.

Kas seda (ägedamat) teha? Ja kui, siis kuidas? Kas Tartus üldse tahetakse üritada mõnda põhimõttelist laadi muudatust? Olgem ausad, suur muudatus ei pruugi alati tähendada suunda ülespoole. Palju määravad ka juhtpersoonid.

Rocki tõus jäi aega, mil ülikooli spordiklubi juhtis Riho Illak. Toonastest tegudest õhkus ambitsiooni. Hiljem on siit-sealt tilkunud, et alati ei toimunud tegutsemine hetke-eelarve piires, kuid oli riski ja action'it. Kuidas teisiti nimetada näiteks muidu ainult suurte korvpalliriikide klubisid pidi liikunud Viktor Sanikidze ja Tanoka Beardi sattumist Tartusse.

Uue juhi Andres Liinati liin on oluliselt rahumeelsem. Prooviti omade mängijatega kuulsat kolmeaastast projekti, ning truuks on jäädud väikese välismängijate arvu poliitikale. Eelmisel aastal tehti ju tegelikult vinge tulemus, kui eurosarjas jõuti kaheksa parema sekka. Koduliiga finaaliks oli üks oluline mees audis ja kumm tühi, mis muidugi ei kustuta annaalidest tulemust 0:4.

Kui nüüd on küsimus, et kuidas edasi, siis äkki vajabki Tartu osaliselt just praegust liini? Rahaliselt suuremaks saamiseks on vaja rohkem raja kokku kraapida. Kui seda tõepoolest Eestist rohkem võtta ei ole? „Suure rahalise muutuse" teises otsas on TTÜ-taoline täielikult tudengitest koosnev meeskond – usun, et seda ei soovi fännid kohe kindlasti.

Profisport on karm ja tulemus loeb. Kalev/Cramos on kuus välismaalast, Rockile südi vastupanu avaldanud Rakvere Tarvas viis tükki. Mõnelgi korral juhtus nii, et ühelt poolelt oli platsil viis eestlast ja teiselt viis välismaalast.

Tegelikult ongi just niisugusel põhimõttel koostatud, medalimängudes osalevat eestlaste-keskset Rocki vaja! Et tippu pürgivad korvpallurid teaksid: siin on koht, kus saan areneda. Klubi aga võtaks ideaalis vastu ainult Euroliiga ja NBA sihiga töötavaid noori mängijaid.

Venemaalt on Peterburi Zenidi (endise Ljubertsõ Triumfi) näide olemas. Mitu tugevat välismaalast, mõni kogenud oma mängija ja (suhteliselt) noored mehed, kes on ühtviisi nii andekad kui ka töökad. Poole hetkel Ühisliiga poolfinaali pürgivast koosseisust moodustavad kuni 25aastased venelased, kes saavad ka pidevalt mänguaega.

See oleks Rockile sobiv tee ja läheks hästi kokku ka Tartu identiteediga. Aga see tähendaks mõtteviisi muutust – kiiret, särtsakat, vihast korvpalli mängivat satsi, mis eeldab klubilt-treeneritelt nõudlikkust võistkonna koostamisel, et leida enda suhtes nõudlikke mängijaid. Kas viimaseid leiduks Eestis Rocki jaoks sama palju kui Venemaal Zenidi tarvis?