Korvpall

Teekonnal NBA finaali | Viimased ellujääjad pole tingimata alati kõige tugevamad. Enamasti on nad targimad ja pooleldi õnnega koos (1)

Otto Oliver Olgo, 12. mai 2015, 09:42
Blake Griffin (32) ja Terrence Jones (6) ning Dwight Howard (12) Foto: Reuters / Scanpix
Põhimõte, mida võib pidada ka tänavuste korvpalliliiga NBA play-off'ide üheks mantraks. Ma olen kaotanud järje, mitu NBA mängijat püüab läbi vigastuste ja valu oma meeskonda ikkagi aidata, ainult selleks, et see pagana Larry O'Brieni karikas võita ja bling-ling-win sõrmus näppu saada.

Omal veidral sadistlikul moel on neid lonkivaid, grimassides mehi nauditav jälgida. Kuhu ulatuvad atleetlide valulävendid? Mis on viimaseks piiriks luumurru või väljavenitatud liigestega pallimisel?

Teisalt jällegi - NBA on meelelahutusäri-sport ja silmi pungi ajavaid hüpersooritusi on play-off'ide teises ringis olnud napilt, ehkki mõnedki mängud on lõppenud (melo)dramaatilise lõpusireeni viskega.

Samal teemal

Puhkust maailma parimatele korvpalluritele hellalt ei jagata. NBA play-off'id on kuni Finaalide lõpuni üsna korrapärase rütmiga: mäng - jäävannid, protseduurid - natuke und - mõni trenn/videoanalüüs - uus mäng 40 tunni pärast, venitused, ettevalmistused...Kuni seeria lõppeb.

Los Angeles Clippersi staar Blake Griffin ütles mõned aastad tagasi, et juba põhihooajal oli tal alatasa raskusi ainuüksi voodist ülessaamisega: terve keha oli sinikaid täis ja valu tuikus õlgadest jalalabadeni.

Play-off'ides lähevad mängud harilikult jõulisemaks ja armutumaks, valuvaigistid on kõrges hinnas.

Üks nende peamisi kasutajaid on hetkel tõenäoliselt Memphis Grizzliesi mängujuht Mike Conley, kes ei suutnud Läänekonverentsi poolfinaali avamängus taluda vastase Golden State Warriorsi publikut, kellele on omane teha põrgulärmi (kaevake värskematest mälusoppidest üles hiljutine Rock-Tarvas ja mitmekordistage detsibellid nelja- või viiekordselt).

Tony Allen peaks osalema NBA Tähtede mängus

Terve NBA hooaja on Golden State Warriors hiilanud palli jagamisega, kolmestega, seksika ründepildi ja sümpaatsete isiksustega. Neil on pingi peal mitu meest, kes võiksid mõnes Idakonverentsi tiimis olla koheselt algviisikus, neil on algviisikus MVP, Plärtsuvend Klay Thompson, kes suudab skoorida 37 punkti ühe veerandiga, aasta parima kaitsemängija arvestuses napilt teisele kohale jäänud äär Draymond Green ja musti võtteid armastav tsenter Andrew Bogut, kunagine drafti nr. 1 valik.

Kui teised palliansamblid rabelesid neljandal veerandajal, siis neil piisas põhihooajal enamasti kolmest veerandist - viimase 12 minuti jaoks oli vahe nõnda suureks venitatud, et mängujoonise asemel võis improviseerida efektsete juhulahendustega.

Memphis Grizzlies alustas muljetavaldavalt ja nende tsenter Marc Gasol oli hooaja esimesel paaril kuul MVP-arutelus. Nende hoog rauges aga jaanuarist saati ja kuigi aprillis võis näha, et Memphis on vaikselt end taas leidmas, jäid nad kuuma Spursi-Clippersi-Warriorsi varju.

Nüüd on sinikraede meelislinna esindusmeeskond teises ringis ja võtnud Warriorsi liistule. Alates Conley tagasitulekust on Memphis jällegi tõestamas, et ainult parimatest viskekäest NBA-s ei piisa: sul peab olema piisavalt raskeväge, et noppida ja rüseleda ka korvi all.

Grizzlies on heitnud sõdalastele väljakutse: meie ei hakka teiega kaasa jooksma, vaid maadleme mudas edasi. Lööte kampa või tahate saada kõrvetada? Grislide kaitse perimeetril on "Korvpall on võrratu"-sfääris: Conley oskab Curry'le ette jääda, Courtney Lee jookseb alatasa ringi, Jeff Green häirib oma pikkusega ja mis peamine - Grindfatheri hüüdnime taha peituv Tony Allen on leidnud oma nirvaana taas üles.

Memphise "me ei karda ka Vanapaganat ja rüseleme mudas"-stiil ei ole paljudele fännidele meeltmööda, aga ta on efektiivne. Lisaks on tiimis mitu veterani, kes on oodanud enda "tõuse-ja-sära" momenti rohkem kui mõned hooajad - Zach Randolph, Allen ja 38-aastane Vince Carter ennekõike.

Kullaranniku poistel tuleb ellujäämiseks teha muudatusi - näitleja Chris Pratt on vaja transformeerida tagasi korvpallimängijaks David Lee'ks (keegi peab lauast hakkama lihtsa(ma)id punkte tooma), võimalik, et ka Iguodala algviisikusse toomine aitaks algviisikul kaitses innukamalt rabeleda.

Raketid, mis kunagi ei plahvatanudki

Play-off'ide teise ringi kõigi pettumustvalmistavamas tiimis ei tohiks kahtlusi olla - Houston Rockets on andnud vaimselt juba alla ja konverentsi finaalikohale ei tohiks kandideerida.

Jah, Patrick Beverley ja Donatas Motiejunas - kaks olulist rotatsioonimängijat - on puudu. See ei õigusta meeste olematut võidutahet ja rõhuvat nukrust-frustratsiooni, mis on kestnud peaaegu terve seeria vältel Los Angeles Clippersiga.

Peaaegu iga mees peab korra täitma enesekriitilise tagasisideankeedi. MVP-valimisel teiseks jäänud James Harden on pöördunud tagasi James Hareniks, kus D-l pole kohta. Eesliiniduo Dwight Howard ja Josh Smith lasevad end hõlpsalt rivist välja lüüa, kuigi Howard paistis seeria alguses olevat ainuke rakett, kes tõesti-tõesti ihkab võitu. Olgu, 37-aastane Pablo Prigioni ka. 37-AASTANE PABLO PRIGIONI!

Tajun, et ka peatreener Kevin McHale on vaikselt demonstreerimas oma ideedevaegust. Kui su parim strateegia on tahtlikult teha vigu keskmängijale DeAndre Jordanile 20 korda, siis...vulgaarsusi korra vältides, jätan lause lõpetamata.

Kogu see vastasseis meenutab mulle ühte spetsiifilist klippi üsna korralikust võitlusfilmist Never Back Down (2008). Ryan McCarthy ehk Clippers vs Jake Tyler ehk Rockets, esimene võitlus. Kuulake, mida McCarthy ütleb ja jälgige, kuidas ta käitub. Kui on üldse perfektset analoogiat praegustele Clipperitele, on see McCarthy. Nad on löönud tšempioni välja ja esitavad teistele väljakutsele.

Filmi lõpus tegi Tyler lõpuks tuule alla Ryanile, aga kardan, et realistlikus plaanis peab Rockets ootama veel vähemalt aasta-kaks, et viia teoks revanšiplaan. Üks Durant ei teeks paha.

Seniks - Clippers on igati väärt Läänekonverentsi finaali kohta ja naljad stiilis "Chris Pauli relvadel on ainult kaks kuuli" võivad lõppeda. Paratamatult mainin etteruttavalt ära, et Läänekonverentsi finaal võib kujuneda "Suureks Finaaliks", sest Idakonverentsi neli vaprat allesjäänut vajavad plaastrite ja kinesioteibi uut aastatellimust.

Kuningas ei eksi pühapäeval

Postiljon ei too kirju pühapäeviti ja Def Räädu loomingu kohaselt: "Kuningas ei eksi, kuni oma troonil veel istub". Öelgu peatreener, mida tahes.

Troon küll kõigub ja vähemalt üks kroonprints(id?) suutis enne tänavust hooaega esitada ka tõsise väljakutse liiga parima-ohtlikuima mängija tiitli nimetusele, aga LeBron James on lõpuks ikkagi tiitlijahil, teised printsid (Davis, Durant) juba kodus, lakkumas haavu.

Kui Clipperite võitlus rakettidega meenutas Never Back Downi, siis Chicago pullide ja Clevelandi lonkava ratsaväe matšidega kehastub silmade ette Viggo Mortenseni unustamatu "Eastern Promises" kaklusstseen.

Teadaolevate vigastuste saldo: Kevin Love'il rebestatud õlg, Iman Shumpertil pooleldi rebestatud (sprained) hüppeliiges, Kyrie Irvingul mõlemad põlved-jalad, JR Smithil lonkas üks jalg, Taj Gibsonil hüppeliigesed, Noahil põlved, Pau Gasolil reievigastus. Brutaalne.

Ja ma söön kolm kilu ära - tean, et kilu peaks olema iga "õige eestlase" söögilaual, aga no ei lähe see siinkirjutajal kõrist alla - kui LeBron või Jimmy Butler on peaaegu täiesti terved. Napp taastumisaeg ei aita kaasa.

Seeria helgeim punkt seisul 2:2 paistab olevat 2011. aasta korvpallisensatsiooni Derrick Rose'i suutlikkus uuesti mänge domineerida. Kui Bulls peaks mingi ime läbi tiitli lõpuks võitma, on siin muinasjutulise dokumentaalfilmi ainet kuhjaga. Seniks kestab õhku vaakuv duell edasi ja võimalik, et seitsmenda mängu lõpusekunditeni.

P.S. Saan aru, et Clevelandil on LeBron, aga - Love on väljas, Irving on iseenda vari, JR oli esimesed kaks mängu väljas: Bulls, võtke end kokku ja taguge haavatud looma kuni ta variseb kokku. Kaua võib.

Me neist ei hooli. Ei hooli.

2,1 oli ABC telekanalis näidatud Wizards-Hawks play-off mängu reiting, mis tähistab ABC jaoks läbi aegade kõige madalamat numbrit NBA play-off mängu kajastamisel.

Tõsi, konkreetselt silmas peetud matš oli nädalavahetuse hommikutundidel ja paljud ameeriklased otseses mõttes magasid maha mängu. Hardcore-fännid ei luba seda endale ja eestlastele on varajased mängud maiuspalad, aga keskmine ameeriklane ei hooli Washingtoni võlurite ja Atlanta kullide trikkidest.

Millest on osati kahju, sest siiani on seeria olnud tasavägine ja pinev, aga tõesti - puudu jääb kõlavatest nimedest. Al Horford ja Bradley Beal ei kutsu inimesi teleri ette, Wizardsi frantsiisi uus nägu Wall ei pruugi enam üldse viie luumõra tõttu paremas käes platsilegi pääseda.

Kõik võtmed on seega Paul Pierce'i käes, kes on teostamas ühte võimsamat "Kas ta on kustunud? Jah, ta ei ole enam A-kategooria staar. Oota, on küll. Ei, ikkagi ei ole. Pank on lahti!"/videvikuloojangul ikooniliselt ärakappava vesternistaari imitatsiooni.

Tunnistan, et Ray Alleni viigistav kolmene paar aastat tagasi oli mälestusväärsem, kuigi ülejäänud play-off'ide vältel hoidis ta enam tahaplaanile. Ja Gary Payton oli 2006. aastal Heatiga püha viha täis, mis päädis tiitliga.

Nostalgitsemise jättes: Pierce ja ta assistent Otto Porter on suutnud võlurid viia enda jääkülmade närvidega ette (artikli ilmumise ajaks polnud neljas mäng alanud) ja tema mõju on tunnetatav. Tõde on valus, ka 37-aastasena.

Kullidel on küll jaotus ühtlane, aga kui play-off'ide parim mängija tiimis on DeMarre Carroll, on lagi piiratud. Paanikanupuks vajadust pole ja NBA finaal on endiselt kaalutletav variant, aga faktiks kipub jääma, et jaanuarikuu parim mängija ei suuda vormi hoida maini-juunini. Kyle Korver on eriliselt liimist lahti.

Lõpptulemus kotib väheseid, sest Ida finaalis tuleb ikkagi vastu kas LeBron või Rose-Pau-Noah-Butler kvartett, kes tõmbavad meedia tähelepanu endale. Väike triksterlik soov on see-eest, et NBA suures finaalis mängiks Hawks/Wizards-Grizzlies. Gigantide heitlused on väsitanud ära.

TOIMETAJA

+372 5199 3733
sport@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee