Ott Järvela | Pep Guardiolal ja Müncheni Bayernil pole põhjust häbi tunda (1)

Enne eilset poolfinaali tõdesin: "Bayerni peatreeneri amet on ikka tänamatu töö. Pep Guardiola on ligi kahe ametis oldud aasta jooksul: 1) võitnud pika puuga mõlemad Saksamaa meistritiitlid, 2) toonud koju mõlemad 2013 Meistrite liiga võiduga kaasnenud nö boonustrofeed ehk Euroopa superkarika (finaalis alistati Chelsea) ja klubide MMi,

3) võitnud ühe Saksamaa karika ja jõudnud teises poolfinaali, mis kaotati penaltitega, 4) jõudnud mõlemal hooajal Meistrite liigas poolfinaali, kus tema vastaseks on olnud hetke maailma parimat jalgpallurit omav meeskond (mullu Cristiano Ronaldoga Madridi Real, tänavu Lionel Messiga FC Barcelona).

Jalgpalli sisse programmeeritud ettearvamatust arvesse võttes on õnnestumisprotsent ikka päris kõva. Ning nagu pärast eelmise nädala 0:3 kaotust kirjutasin, Arjen Robbeni ja Franck Ribery (aga ka David Alaba) puudumist saaks alahinnata ainult tainapea."

Eilne kohtumine kinnitas mu veendumust, et Guardiolal pole mingit põhjust seni Bayernis tehtud töö üle häbi tunda. Ilma Barcelona puurivahi Marc-Andre ter Stegeni esimese poolaja hiilgepartiita võinuks duell isegi sportlikult põnevaks minna.

Bayerni peatreeneri töö on selles mõttes õudselt narr, et eksimusruumi sisuliselt pole. Bundesligas kõlbab ainult võit, Saksamaa karikasarjas sama lugu. Ning kui Meistrite liigas finaali ei pääse, vaadatakse seda kui altminekut.

Inglismaa, Itaalia, Hispaania ja Prantsusmaa tippklubide jaoks ei tähenda eurosarja-unistuste purunemine tingimata siira ja üleva võiduemotsiooni puudumist, sest seda saab leida ka siseriiklikest võistlussarjadest. Bayerni puhul on lood teisiti. Koduse meistritiitli võitmine pole saavutus, vaid ennekõike kohustus. Saksamaa esiklubi on oma võimsuse ohver ja vang.

Sarnaseid näiteid leiab Euroopa tippjalgpallist veel. Glasgow Celtic Šotimaal, Zagrebi Dinamo Horvaatias, Tiraspoli Šeriff Moldovas ja HJK Soomes on klubid, kellele võib vähemalt kolmveerand kuldmedalist juba enne hooaega kaela riputada. Neid kõiki hinnatakse eelkõige eurosarjades näidatu põhjal.

Karikasüsteemi alusel toimuvatel võistlustel järjepidevalt absoluutsesse tippu jõuda on aga jalgpallis keeruline. Juhuse osakaal on liiga suur. Võtame näiteks Madridi Reali näite, kes ostis pärast 2002. aastal võidetud üheksandat Euroopa meistritiitlit meeskonda pea iga mõeldava superstaari, aga võitis ihaldatud kümnenda tiitli (La Decima) alles mullu. Ootus kestis 12 aastat vaatamata põhjatule rahakaukale.

Guardiola ja Bayern on kriitika alla langenud kahe ebaõnnestunud mängu pärast – mulluse Meistrite liiga poolfinaali kordusmängus Madridi Reali käest kodus saadud 0:4 kaotus ja eelmise nädala 0:3 Barcelonas. Ent sarnased kollapsid võivad jalgpallis tabada ükskõik keda.

Saksamaa jalgpall teab õnneks, et järjepidevus viib sihile. Seeria 2006 MMi pronks, 2008 EMi finaal, 2010 MMi pronks, 2012 EMi poolfinaal tipnes mullu võimsa MM-tiitliga. Bayerni struktuur on ju jätkuvalt erakordselt tugev ja klubi tulevik helge.

Pole ühestki otsast näha, et neljandat hooaega järjest vähemalt poolfinaali jõudnud Bayernist oleks kadumas potentsiaal püsida Meistrite liiga kolme-nelja suurima soosiku seas. Midagi enamat ei saagi ühelt Euroopa jalgpalliklubilt nõuda. Ja pidagem meeles, et isegi peafavoriidi šanss Euroopa meistriks tulla on väiksem kui 20%.