Kodune Real, majesteetlik Kirilenko, kuum Spanoulis või kuldne Obradovic?

Hispaania, Türgi ja VTB Ühisliiga moodustavad kindlasti rahvuslike mõõduvõttude tugevaima kolmiku. Pole kindel, et Kreekale saab anda neljanda koha, kuid teemal "kui raske on võita", kuulutakse igal juhul suurtega ühte punti, sest Olympiacosel-Panathinaikosel on teineteise näol ülitugev konkurent.

Moskva CSKA on juba marssinud Ühisliiga poolfinaali, Istanbuli Fenerbahce Ülker, Pireuse Olympiacos ja Madridi Real aga kindlustanud oma maa meistrivõistlustel põhiturniiri esikoha. Rohkem vinge ei saaks Final Fouri koosseis olla!

Tabel viib tänastes poolfinaalides esmalt kell 19 kokku CSKA ja Olympiacose ning kell 22 Reali ja Ülkeri. Mida algavast nädalavahetusest oodata?

Real

Paljud arvavad, et sel aastal võiks saabuda Reali tund. Kahel eelmisel aastal finaali jõudnud, kuid vastavalt Olympiacosele ja Tel Avivi Maccabile alla jäänud Hispaania kuninglik klubi usaldab peatreeneri postil endiselt "luuser" Pablo Lasot. Meeskonna koosseis on nagu alati ühtlane ja kõrgetasemeline, kus tooni annab tagaliin ja ees on kõvad, liikuvad töömehed.

Reali puhul on kindlasti esimene küsimus, kas koduväljak on eelis või koorem? Final Fouri formaat on eriline, mis ei jäta eksimisruumi ning just see ülim pinge on nii mõnelegi võõrustajale saanud saatuslikuks. Ning erinevalt eelmisest aastast, kus Barcelona jäi poolfinaalis täielikult Reali teerulli alla (62:100), ei saa hispaanlastele nüüd finaalikohta lubada, sest teel seisab…

Fenerbahce Ülker

Täpsem oleks öelda, et Reali teel seisab Željko Obradovic. Kõik, mida too mees puudutab, lihtsalt muutub kullaks: 1992 Belgradi Partizan, 1994 Badalona Joventut, 1995 Madridi Real, 2000, 2002, 2007, 2009 ja 2011 Ateena Panathinaikos. 8 (loe: kaheksa!) Euroliiga tiitlit. Vahepeal aastake vahet ning seejärel meelitasid türklased kuulsa serblase enda manu.

Fenerbahce Ülker jõudiski klubi ajaloos esimest korda Final Fouri. Ja see ei pruugi sugugi jääda debütandi laeks. Koosseis pole küll nii ühtlane kui Realil, kuid liidrite, eile Euro­liiga hooaja MVPks kuulutatud Nemanja Bjelica, meeskonna aju Nikos Zisise ja viskemasina Andrew Goudelocki vedamisel ollakse võimelised milleks iganes.

CSKA

Venemaa legend Andrei Kirilenko mängib ilmselt oma viimast profihooaega. Võib arvata, et kui meeskond võidab Euroliiga, siis kindlasti viimast. See tiitel on AK-47-l puudu ja seda ta ihkab. Ta püüdis sinilindu juba 2012. aastal, kui CSKA oskas viimaste minutitega mängida Olympiacose vastu maha 19punktilise edumaa. Viga, mida ei taha ei klubi ega Kirilenko korrata.

CSKA aasta on olnud tõeliselt muljetavaldav. Koosseis oli juba suurima staaritagi võimas, aga tema liitumine keset hooaega lisas peatreener Dimitris Itoudisele veel ühe käigu. Viimase 13 hooaja jooksul 12. korda (!) Final Fouri pääsenud Venemaa esiklubi suurim küsimärk ongi peatreener, kel on Obradovici kõrvalt küll abitreenerina kõik teadmised, kuidas võita, aga nüüd peab ta need ise ellu rakendama.

Olympiacos

Kõige saladuslikum meeskond, keda ka mõni aasta varem soosikute sekka ei arvatud, kuid kes peremehetses nii kaks kui ka kolm aastat tagasi – esmalt Dušan Ivkovici ja seejärel Georgios Bartzokase käe all. Nüüd on tüüri juures juba Giannis Sfairopoulos, aga meeskond võidab endiselt. Veerandfinaalides oli just Pireuse klubi ainus, kes koduväljakueelist omamata suutis võita, lülitades välja Barcelona.

Kui Reali puhul on märksõnaks kodusaal, Ülkeril Obradovic ja CSKA-l Kirilenko, siis Olympiacosel kahtlemata Vassilis Spanoulis. Ülikogenud kreeklane, kes võib platsil imesid korda saata ja kes varasemates Euroliiga finaalides on seda teinudki. Teda toetab hästi Georgios Printezis, suurte visete, võiduvisete mees. CSKAga on sel hooajal juba mängitud, kodus võideti, võõrsil kaotati. Kuidas läheb neutraalsel pinnal?