Viljar Voog | Kus on naise koht? (5)

Mehed on naistest paremad, targemad ja tugevamad – dogma, mis saatnud inimkonda aastatuhandeid. On ju läänemaailm üles ehitatud usule, et Jumal lõi Aadama enda näo järgi ja Eeva tema kõrvale mehe küljeluust ehk üks sugu on teisest selgelt ülem. Kuigi tänapäevaks on taoline vaatevinkel iganenud, on uskumus nõnda meie kultuuri juurdunud, et sellega võitlemine on kui umbrohuga jõudu katsumine.

Vaikselt aga visalt liigub võrdõiguslikkus võidu suunas – meeste ja naiste palgalõhe on jätkuvalt suur, aga see kahaneb. Riigikogus on naisi alla veerandi, aga 23 on parem tulemus kui neli aastat varem ehk me usaldame üha rohkem naisi võimu juurde. Üldise arengu kõrval on sport aga jätkuvalt arhailine ja mehed-naised kuuluvad enamasti erinevatesse kategooriatesse.

Seda on maru lihtne selgitada – needsamad füüsilised erinevused! Ja alati on segregatsioon mõeldud naiste kaitseks, sest mehed on tugevamad ja "õrnemal sool» poleks võimalik võrdsetel alustel nendega võistelda.

Aga kui palju sellest on reaalne fakt ja mis meie endi peades välja mõeldud vabandus?

Poksiringis ei näe meest ja naist vastakuti astumas niipea, kui üldse kunagi. Kuigi teoorias võiks tegu olla võrdsete võitlusega – kategoriseeritakse sportlasi ju kaalu, mitte pükste sisu või rinnakorvi järgi, ei ole ühiskond valmis nägema meest potentsiaalselt naist tümitamas. Aga alasid, kus võiks meeste ja naiste MM-tiitli asemel välja jagada vaid ühe trofee, on ju küllalt: males musklid ei loe, nagu tõestas nädalavahetusel meeste konkurentsis Eesti meistrivõistluste pronksi võitnud Mai Narva, olümpiaaladest võiks selline olla näiteks laskmine jne.

Kust jookseb piir, mille järgi naisi ja mehi kokku lubada? Hetkel on sõjatandriks autospordi kuninglik sari F1. Hiljuti tuli vormelitsirkuse juht Bernie Ecclestone välja ideega, et kuna naispiloote suurde sarja ei jõua, tuleks neile luua omaette võidukihutamised. Ideega pahandas ta paljusid autospordis tiirlevaid naisi, ent ometi leidis Ecclestone'i ettepanek ka positiivset vastukaja – kui isu võidu sõita on piisavalt suur, on sportlased valmis oma uhkuse alla neelama.

83aastane endine vormeliäss Stirling Moss ütles hiljutises intervjuus: "Ma usun, et neil (naistel – toim) on piisavalt jõudu, aga ma ei tea, kas ka vaimutugevust, et ratas rattas kihutada." Hiljem pidi ta Williamsi meeskonna testsõitjana töötava Susie Wolffi ees vabandama: „Ma jään oma sõnade juurde, aga ma ei mõelnud sind."

Wolff ütles oma vastulauses: "Mossi jaoks on uskumatu, et naine suudaks vormelit juhtida, heakene küll. Kui tema veel võidu sõitis, riskisid piloodid autosse istudes oma eluga. Aga F1 on arenenud ja nüüd palju turvalisem. Usun, et naisel on võimalik sarja pääseda, muidu ma alaga ei tegeleks."

On ka Eestil tänavusest aastast oma näide võtta, kui mootorrattur Anastassia Kovalenko osaleb European Junior Cupil, kus peale naisteklassi on tal võrdsed tingimused ka üldarvestuses. Hooaja algus on näidanud, et Kovalenko on jäänud võistlejaterivi tagumisse otsa, ent algus müütide murdmiseks on tehtud.

Tegelikult ongi võrdõiguslikkuse saavutamine nagu tippsport – tulemuse kallal tuleb palju vaeva näha, vahetevahel tagasilööke taluda, et siis lõpuks eesmärk saavutada.

Öelda, et naise koht on köögis, pole sobilik enam ammu. Loodetavasti on varsti sama tabu väita, et naise koht pole meestega samas kategoorias sportimas.