Brandis Raley-Ross: Kalevil võib olla raha, kuid seal ei ole parimad mängijad (4)

Raley-Ross sõidab üle pika aja taas kodumaale. 30. mail algab NBA suvelaager ning ta teab, et heade esituste korral võib ta karjäär jätkuda ookeani taga.

Eestis lõppes aga tema hooaeg tiitliteta – TÜ/Rockiga poolfinaalseerias võimsaid esitusi pakkunud Rakvere Tarvas jäi lõpuks üldse medalitest ilma, alistudes pronksiseerias 1:2 Rapla Tycole.

"Kuigi viskasin palju punkte, ei täitnud ma ühtegi endale seatud eesmärki. Kõige tähtsam oli meistriks tulla, kuid seda me ei teinud. Raplale oli pronks kulla maitsega," jääb poolfinaalseerias keskmiselt 27 punkti ning 6,2 lauapalli toonud ameeriklane nõutuks. Olgugi et Ross viskas ühes meeldejäävaimas mängus 41 silma ning oli meeskonna vaieldamatu liider, ta enda rolli üle ei tähtsusta.

Tahaks õdesid kallistada

"Ega see 41 punkti ka minu lagi ole – minu asi on mängu juhtida. Tõsi, oli raske, kui lõpuks sõltus minust mitte neli meest platsil, vaid 10 meest tervel väljakul," meenutab ta. "Aga me kõik uskusime endasse. Te nägite meie võitlust Rockiga, kuid kui te kuulnuks, mida me üksteisele ütlesime, karjusime, sõimasime! See oli tõsine fight! Ja nüüd nad annavad Cramole peksa! Tartu õppis võitlema," hindab ta.

"Kogu minu lugupidamisega Cramo suhtes, ma ei usu, et nad on sama head kui hooaja alguses. Elegari ja Freimaniseta on nad teistsugused, pole võitmatud. Kalevil võib olla palju raha, aga seal ei ole Eesti parimad mängijad. Kõik teavad seda. Neid saab võita," räägib mees, kes isegi Kalevile karikasarjas tuule alla tegi.

Kuigi ameeriklase tulevik on ebaselge, jääb Eesti talle igaveseks südamesse. Nii loodab ta oma äriprojekti Immaculate Training raames Eesti noorpallureid kord USAsse treenima viia.

10 miljoni elanikuga Põhja-Carolina osariigist pärit Raley-Rossile oli pisikesse Rakverre tulek küll võõrastav, kuid mitte kummaline. "Rakvere on rahulik, vaikne ning linnakärast ­eemal. Nii saingi keskenduda ainult korvpallile ja oma ärile. Ma vaatasin endasse," räägib ta ning lisab, et pere ei arvanudki, et ta kuskil jääkarude keskel elab. Vastu­pidi – tema kolm nooremat õde ja vennaraas on tema käekäigul siivsalt pilku peal hoidnud.

"Skype’is eputan vahel oma eesti keele oskusega. Ütlen: Tere!". Nad olid minu siiatulekust elevil, sest nende jaoks on tähtis, et mul läheb hästi. Olin esimene, kes meie perest läks kolledžisse. Esimene, kes hakkas korvpalliga tegelema. Esimene, kes tuli Euroopasse. Jah, nad vaatavad mulle alt üles," tunneb Raley-Ross suurema venna vastutust. "Väikeste õdedega rääkides ma saan ju vahel aru, et nad vajaksid lihtsalt kallistust. Igatsen neid väga. Eestisse nad kahjuks tulla ei saanud – neil on palju tööd, aga see on ka kallis."

Mis aga juhtuks, kui Raley-Ross tõesti tulevikus Eestit esindama hakkaks? "Teoreetiliselt võiksin tõesti järgmisel aastal ­kodakondsust taotleda. Andres Sõber ju ütles ka, et see on väga hea idee, võtaks mu kohe koondisesse! Aga kas nii juhtuks, ma ei tea. Vaatame pärast suve!"

Kreekasse minek oli viga

28aastane Raley-Ross aitas üle-eelmisel hooajal võita Tarval Eesti karikavõistlused ning jõuda meistriliiga pronksini. Seejärel liitus ta aga Kreeka meistriliiga klubi Panelefsiniakosega, kus kuulus põhimeeste hulka ning kogus keskmiselt 24 minutiga 9,1 punkti. Siis tuli ta aga jälle Rakverre. Millest meelemuutus?

«Kreeka liiga oli minu jaoks väga heal tasemel, aga treeneritöö ning nende mänguviis oli hoopis teine: nad ei tahtnud kõiki mänge võita. Mul tekkis sellega probleeme – mulle ei meeldi kaotada. Mulle tundus imelik reedel mängida ja võita, kuid esmaspäeval teadsin, et keegi peale minu seda teha ei raatsi. Mille kuradi pärast ma siis siin üldse olen ja higistan? Kreekasse minek oli viga. Õppisin sellest!»

Eestisse tagasituleku initsiaatoriks oli Tarva peatreener Andres Sõber. «Ta on hea motivaator, toob minus parima esile. Kui ta minu peale kurjaks sai, siis teadsin, mida oodata. Kui ta teiste peale võib isegi karjuda, siis mind ta põrnitses. Ja oi, kuidas see pilk tappis!» naerab Ross.