KRISTJAN KANGUR: 53-minuti-mäng polnud uue seljalõikuse põhjustajaks

Kristjan Kanguri enda korralikult alanud hooaja katkestas sügisel järjekordne seljavigastus ja poolteise aasta jooksul sooritatud teine lõikus. Küll lükkab Kangur ümber Eestis kiirelt tekkinud arvamuse, et vigastuse tekitas treeneri rumal otsus mängitada teda kolmele lisaajale läinud liigamängus tervelt 53 minutit…

Kristjan Kangur, ütlesid mullu suvel pärast lepingu sõlmimist Varesega, et valisid tuttava, turvalise keskkonna. Kas see keskkond oli sulle endiselt meeldiv?

Jah, läksin Varesesse heameelega. Teadsin kõike, mis mind ees ootab. Läksin sinna, kus tunnen end hästi. Mängulises ja tervislikus plaanis ei läinud kõik küll nii, nagu sisimas lootsin. Aga väljaspool Eestit on Varese nagu mu teine kodu, tunnen peale korvpallilise ka muud sidet. Mulle meeldib see linn ning need inimesed on teinud mulle selle koha väga mugavaks, heaks ja oluliseks – meeldivaks. Hooajad on erinevad, tõusud-mõõnad, kriisiolukorrad, aga kokkuvõttes on arvamus täpselt samasugune. Suvel lähen sinna nädalaks tagasi sõprade-tuttavatega kokku saama ja natuke treenima.

Treenerid ja meeskonnakaaslased olid ikkagi enamikus uued. Kuidas hindad sportlikku poolt?

Mul pole varem olnud nii keerulist hooaega. Mängijad vahetusid, peatreener vahetus, võistkonna mänedžer vahetus, minu ja teiste mängijate tervise­probleemid. Arvan, et võistkond sai hooaja jooksul tervikuna koos trenni teha umbes nädala. Alati oli kellelgi midagi viga, kogu aeg tuli mõnda auku lappida. Me ei saavutanudki stabiilset rütmi. Sinna jäi mõnigi mäng ja see kajastus lõpptulemuses. Treeningmeetodites minu meelest vigu ei tehtud, terviseprobleeme tingis ebaõnn.

Eelmisel suvel lootsid üks-mäng-nädalas-rütmiga saada keha – ja 2013. aasta suvel lõigatud selja – aastaga paremasse korda, tegelikult tuli vahele uus operatsioon. Kas selle tingis kuulus 53-minuti-mäng või miski muu?

Asi polnud selles mängus. Trauma võinuks välja lüüa näiteks järgmisel päeval toidupoest asju tassides. See on pikem protsess, pole ühekordne trauma. Selle põhjust ei oska öelda isegi arstid. Variante on ääretult palju, võib olla ka geneetiline soodumus. See probleem esineb väga paljudel inimestel, selg on kõige suuremat koormust saav kehaosa. Kui saad füüsilist kontakti, lisaks viljelen mina füüsilisemat ja agressiivsemat mängustiili, ja võibki niimoodi juhtuda.

Sa ei liikunud ju mängu lõpus peaaegu üldse, 53 minutit oli karm. Kas ei tekkinud mõtet küsida vahetust?

Eks ta oli karm. Aga kui teed sporti, peab sinus olema ka mingi sisu. Sa tahad võita, oma võistkonda aidata. Mängu jooksul võid ju tunda valu, kuid adrenaliin on laes. Sa ei mõtle sel hetkel terve mõistusega. Mul oli valus, ebamugav, aga ma tahtsin seda mängu võita. Pärast mängu ütlesin kohe arstidele, et nüüd on midagi pahasti.

Närvivalu lõi vasakusse jalga, ma ei tundnud seda enam ja kogu lugu. Ütlesingi, et mul on see tunne juba olnud, tean, mis juhtus. Pole nii, et homme võib-olla tunnen ennast halvasti ja ülehomme enam mitte. Kahjuks oli natuke pikem asi.

Eelmisel suvel ütlesid, et tulid pärast esimest lõikust liiga vara väljakule tagasi, ja nüüd tõdesid üleeile teise lõikuse kohta sama…

Tänavune taastumisprotsess oli Milano omast erinev. Tagasi tulles tundsin end oluliselt paremini kui esimesel korral. Aga paratamatult võtab vormi ja tunnetuse saavutamine aega, kui sa pole kolm kuud mänginud.

Kui sul on üle keskmise raske vigastus, paneb see paratamatult mõtlema. Et kui sa nüüd välja ei tule, kas siis on kõik? Sportlasele on kõige hullem lõpetada karjäär vigastusega. Eks siis üritadki endale ja veidi ka teistele tõestada, et ei ole kõik. Sel hetkel ei mõelda päris selge mõistusega. Tahad tõestada, et oled suuteline mängima.

Võib-olla pingutasin natuke üle, võib-olla mitte. Kuid hooaja viimasel kuul tundsin, et kumm on täitsa tühi, energiat pole. Just füüsiliselt, et jõuan need minutid küll ära mängida, aga kui kvaliteetsed need on? Numbrilise poole pealt oli viimane kuu paras košmaar. Minu jaoks oli siiski tähtsaim, ka psühholoogiliselt, et olen platsil tagasi ja suuteline need 30 minutit ära mängima. Kvaliteetse tulemuse saavutamine võtab aega, aga esimene samm on selles suunas astutud. Pärast nädalast puhkust olen meelestatud juba hoopis positiivsemalt.

Sportlikus plaanis ei kõla hästi, aga kui kumm tühi, siis tervise mõttes on hea, et Itaalia liiga play-off jääb mängimata…

Passi vaadates ma pole veel vana mees, spordi mõttes hakkan aga tasapisi allapoole veerema. On eredaid vastupidiseid näiteid – Valmo Kriisa –, kuid 32aastaselt ei hakka sa enam kõrgemale hüppama ega lähe kiiremaks. Mida rohkem oled elu jooksul oma keha kulutanud, seda rohkem vajad ka kvaliteetset taastumisaega. Ses suhtes ei tule suvine puhkuseaeg kahjuks.

Mullu lootsid teha vahehooaja ja jõuda Euroliiga tasemele tagasi. Vahehooaeg ei kulgenud loodetult, millised on nüüd su edasised sihid?

Mind valdavad vastakad tunded. Ei tahaks end kiita, aga mängu mõistmise mõttes oleksin suuteline Euroliigas mängima. Teisest küljest on Euroliiga mängugraafik, reisimised hoopis teistsugused.

Mina olen jõuline äär, kes tõmbab kolmesejoone taga mängu laiali, et tekitada korvi alla rohkem ruumi. Kui mõni võistkond vajab sellist mängijat, siis miks mitte. Tunnen, et veel ei tahaks koju tulla, üritan mõne aasta mängida piiri taga. Esimene eelistus on perekondlikel põhjustel Itaalia, sest see on igapäevaelu mõttes kõige kergem. Poiss käis seal koolis ja räägib keelt meist kõige paremini – mina ise ja abikaasa kehvemini. Eks pika suve peale ole näha, mis välja koorub.

Kas Varesega jätkamisest juttu oli?

Ei. Nende esimene eesmärk on palgata uus peamänedžer, seejärel uus peatreener ja siis jõuab alles järg mängijate kätte. Ka 1+1-aastase lepinguga meeste kontrahtid katkestati praegu. Eks saame ühel hetkel agendiga kokku ja paneme täpsema tegutsemise paika.

Kasutasid eelmist suve raskest hooajast taastumiseks. Kas usud, et saad eelolevate kuude jooksul nii piisavalt puhata kui ka end septembriks vormi ajada?

Nii ma loodan, pean uskuma ja positiivselt mõtlema! Loomulikult on ärevus sees, kui EM toimub kodule nii lähedal ja nii palju eestlasi tuleb võistlust vaatama. Kõik mehed lähevad endast parimat andma, keegi ei taha tagasi tulla, häbi silmades.

Kui palju oled jälginud koondisekaaslaste klubihooaega?

Nii palju kui võimalik. Olen vaadanud Kalevi ja Tartu rahvusvahelisi mänge. Mul on väga hea meel Siim-Sander Vene üle. Patsutus õlale, et ta tuli hooaja jooksul raskest olukorrast välja. See näitab järjekordselt, et kutis on päris kõva sisu. Ta on Žalgirises ree peale saanud.