Jalgpall

Flora puurivaht Mait Toom: Mustingu ja käsipalli küüsist välja rabelemine polnud lihtne! 

Marek Tiits, FC Flora Magazine, 27. mai 2015, 09:05
Tallinna FC Flora väravavaht Mait Toom.Foto: Arno Saar
FC Flora väravavaht Mait Toomi vaadates on raske uskuda, et see on sama mees, kes kunagi Tartu Tammeka ridades mängides oma emotsionaalsuse ja ülevoolava kirega treeneritele ja kaasmängijaile peavalu valmistas - niivõrd eeskujulikult rahulik on ta täna.

Ometi peitub selle välise rahu taga kirglik jalgpallur, kelle tee suurklubi esikindaks ei ole olnud sile ja päikeseline, vaid palistatud muuhulgas ka kõhkluste ja raskete eneseotsingutega.

Samal teemal

Kuidas on kulgenud Maidu tee noorest Põlva käsipallilootusest Eesti jalgpalli tippväravavahiks, millist rolli on selles mänginud väike kodukoht ja kuidas Mait tuleb toime oma positsioonist tingitud pingetega, rääkis ta FCF Magazine'le antud intervjuus päev enne võõrsilkohtumist Pärnu Linnameeskonnaga.

Väikelinna poiss, Mait. Oled Põlvast pärit. Seleta palun, kuidas sul õnnestus Põlva kutina käsipalli haardest lahti rabeleda?

Jah, ega see Kalmer Mustingu küüsist lahti rabelemine ei olnud lihtne. Ta käis mul ikka päris pikalt kannul. Looduse poolt on mulle veidi pikemad käed antud, mängijaosavus oli mul juba noorena olemas. Nii-et huvi tal minu vastu oli, näha, mis must saaks. Sain hästi hakkama, ei teagi, mis tulevik toonud oleks.

Selle eest, et ma jalgpalli juurde jõudsin, peab vist põhiliselt tänulik olema Kaarel Kiidronile, kes tuli teises klassis Põlvasse elama ja tema käis jalgpallitrennis. Kutsus mindki sinna, et tule, vaata ja proovi. Nii ma sinna Lootosesse jäingi, hakkas jubedalt meeldima. Esimene treening oli Põlva Keskkooli saalis, poisse tuli päris palju kohale, terve otsajoon oli meid täis, oma 25-30 poissi.

Oli see siis miskitsorti sõel, kust paremaid välja nopiti?

Ei, ei olnud. Põlvas on see kahe ala vaheline võimuvõitlus käinud juba väga pikalt, et kas saab lapsed endale käsipall või kui paljud neist suudetakse jalgpalli juurde meelitada. Minu sai endale jalgpall. Keeruline lugu, jah. Mõneti uskumatu muidugi, et ikkagi jalgpalli juurde jäin – vanem vend mängis mul käsipalli ja oli Serviti esindusmeeskonnas. Mängis kõrgel tasemel. Oleksin käsipalli juurde jäänud, oleks peretraditsioonid jätkunud, aga noh, eks perekonnas peab ikka üks must lammas ka olema. (Naerab).

Vennaga omavahel nokite siiamaani?

Eks ikka, aga vend on samas ikkagi väga toetav. Peale iga mu mängu helistab mulle, teeme niiöelda kerge analüüsi.

Vend mängib siiani käsipalli?

Tammeka tuli siis, kui läksid Tartusse õppima.

Jah, olin 13 ja Tartusse kolimise põhjus oligi minu soov jalgpalliga midagi saavutada. Selleks ajaks oli mulle selge, et kui kauaks Põlvasse jään, läheb see raskeks. Tartus hakkasin juba profispordi peale mõtlema.

13-aastasena läksid üksinda kodust ära?

Ei, emaga koos siiski.

Ema tuli sinuga või sina läksid emaga?

Koos otsustasime, aga minu soov oli Tartusse minna – et hea lähedal, proovime. Isa ega ema vastu ei olnud. Pigem tuli ema minuga kaasa.

Tammekast Florasse tulek käis Aivar Pohlaku isiklikul kutsel?

Nii oli.

Mõtlemisaega ei võtnud?

Ei, Flora oli tol ajal just meistriks tulemas. Et kuhu siis veel, kui mitte siia. Eesti suurim ja pikimate traditsioonidega klubi, tingimused parimad. Ei olnud raske otsus.

See doping, millele ta viitas, oli see, et ma lülitasin välja mõtte, et olen TEINE väravavaht. Töö käis edasi, ma ei lasknud pead norgu ega kartnud, et jäängi teiseks numbriks, et ei tõuse karjääris kuhugi. Asjad olid selged: aega on, kui ajad oma asja edasi, tuleb ka tulemus. Eks see ole kulunud klišee maailma sporditähtedegi seas, et näe vaeva ja tulemus tuleb, aga tegelikult see täpselt nii ongi.

Ma ei hakanud kedagi süüdistama, et "miks te mind mängu ei pane." Teadsin, et saan oma mängud Flora II-s, mida paremini seal mängin, seda kiiremini ühel hetkel üles usaldatakse. Mis puutub sellesse hetke ärakasutamisse, mil Prins ära oli, siis, jah, võis ka see oma rolli mängida. Olin aga ise ikkagi piisavalt valmis, üllatusena miski ei tulnud.

Väravavahil on ikkagi vaimselt vist kõige raskem pingil istuda – temaga ei vangerdata sedasi, nagu platsimängijatega ja väravavahti vahetatakse äärmisel hädavajadusel. Kuidas väravavaht pingil istudes vaimu terava hoiab? Peab ju olema kaunis frustreeriv, kui saad peale näiteks põhikiipri punase kaardi tõttu, aga kui too on oma karistuse ära kandnud, maandud ikkagi pingil tagasi...

Ega see kerge ei olnud, seda ma ei ütlegi. Eriti alguses. Kui Tartust tulin, oli harjunud põhimees olema, olin harjunud sellega, et meeskond loodab minu peale. Esimesed aasta-poolteist Floras oli ikka väga raske. Mingil hetkel oli ka Mihkel Aksalu siin, siis ma ei saanud isegi pingile, käisin tribüünilt mänge vaatamas.

Need oli väga keerulised ajad ja seal tribüünil käis igasuguseid mõtteid peast läbi. Tänu vanusele, ma arvan, suutsin küpseda kogu selles loos. Kui Prinsi selja taha pingiotsale mahtusin, ei olnud enam hirmu ega halba tunnet, et "miks ma teine olen" või nii. Teadsin, et aeg tuleb.

Rääkisid vanusest. Said äsja 25. Väravavahtide jaoks pigem hea aja algus või juba see kõige magusam karjääriaeg?

Üldise pildi järgi peaks väravavahtidel olema vist 30 umbes see vanus, kus on see kõige kuldsem aeg. Maailmast on küll palju ka teistsuguseid näiteid, Casillas alustas Hispaania koondise väravas juba 17-aastaselt. Aga see on puhtalt ikka inimesest sõltuv. Väravavahi puhul on palju psüühikas kinni, sellest sõltub, kuidas suudetakse läbi lüüa.

Miks tihti just vanemad kiiprid läbi löövad ongi see, et nad ei jää oma eksimustesse kinni, suudavad üle olla. Noorematel on see kuri asi, et kui lüüakse sulle näiteks sinu eksimusest värav ära, võib see sind nädala-kaks mõjutada, isegi kauem. Aga selle aja jooksul oled sa meeskonna jaoks kadunud. Ebakindlus kandub kergesti mängust mängu.

Milline su enda kõige hullem prohmakas on olnud, mis sind pikalt põdema on pannud?

Las ma mõtlen... Võib-olla U17 valikturniir, Hollandiga, siinsamas A Le Coq Arenal. Löödi mööda otsajoont selline lootusetu pall. Tuli värava alla ja kuidagi ma oskasin selle endale läbi jalgade sisse imeda. Olin tollal ikka täitsa nooruke ka, 16 alles – see hetk kummitas ikka pikalt, julgelt aastajagu keerles mõttes. Iga kord kui mingi sarnane pall minu suunas tuli, kumises peas, et "ära sa nüüd sellist lollust tee". Võimatu värav, siiani ei oska öelda, kuidas see võimalik oli, et sellise sisse lasin.

Premium Liiga debüüt ei olnud sul ka lihtne, kaitsja võttis üsna varajase punase kaardi.

Jah, Tallinna Kaleviga mängisime. Olin just 18 saanud, nädal hiljem Tartus mängisime. Siim Valtna võttis 20. minutil punase kaardi. Lõpuks saime 0:2 pähe. Kummaline, aga oma mänguga jäin tookord rahule. Toonane Tammeka ei olnud see Tammeka, mida praegu tuntakse, et verinoor sats, siis olid ikka nö "vanakesed" põhitegijad. Mina olin kõige noorem üldse meeskonnas. Timo Teniste, Artur Ossipov, Rasmus Tomson – treenisin nendega ja sats oli tugev.

Kuivad faktid sellest hooajast: Flora on praegu kõige vähem lasknud, sina kõige vähem lasknud väravavaht (intervjuu toimus enne XIII vooru esimesi kohtumisi – toim). Eespool koondise esikindast ja eelmise hooaja parimast väravavahist. Sinu ja kaitseliini klapp, kas see on Kams-Jäägri duo kogemuse ja sinu koostöö retsept või?

Retsept on ikka kogu meeskonna mäng. Eelnevad kaks hooaega on meil kaitses ikka väga rasked olnud, oleme ausad. Suurtest klubidest olime alati endale kõige rohkem lüüa lasknud meeskond. Kõvasti on mõttetööd olnud ja ründajad on ka aru saanud, et neidki on kaitses vaja ja nad peavad tagasi töötama; enam ei ole nii, et vaadatakse neljale mehele ja väravavahile otsa, et "no kuidas te ei suuda, meie lööme ees kolm ja teie lasete taha ka kolm". Nii-et meie selle hooaja kaitse on kogu meeskonna töö vili.

Vahelduseks on päris tore see praegune olukord?

Tõsi, tõsi! (Naerab). Väravavahina ei ole viimased aastad lihtsad olnud, kui mängust mängu ikka pead midagi välja võtma, siis paneb mõtlema. Praegu on meil muidugi teistpidi natuke balanss paigast ära, aga eks selliseid perioode on kõigil meeskondadel. Mõnikord lihtsalt ei lähe see pall sisse. Võta kõik need rikošetid sel hooajal, mis meie oleme löönud ja postid ja latid – meie lööduna kipuvad need ikka mööda minema, aga meie värava poole löödult ikka raami tulema... Kas see just õnne asi on, aga elu lihtsalt toob selliseid aegu.

Läheme korra tagasi Põlvasse. Väikestest kohtadest tulnuil jääb reeglina kodukohaidentiteet ja side koduga tihedamaks. Kui tihe sinu side Põlvaga täna on?

Kaugel Tallinnast, aga side on tihe. Isa ja vanem vend elavad seni seal. Käin ikka külas kui vähegi võimalik.

Intsikurmus käid ka suviti?

Intsikurmus käin ikka! Elan Intsikurmust läbi metsa ja üle jõe. Kui seal marakratid vana lava põlema panid, siis mu kodu aknast oli seda näha. Oli päris hirmutav vaatepilt.

Põrsapõlves hiilisid ikka ise ka tasuta kontsertidele?

Ikka! See oli ju mu kodumets. Turvamehed olid linte metsa täis vedanud, aga ega nemad ju teadnud täpselt, kuskohast ja kuidas sai ikkagi sisse roomata. Kaval pidi olema!

Sina tulid Florasse enne Norbert Hurta, tema tuli sulle järele ja läks duubli treeneriks, nüüd olete esindusmeeskonnas taas koos. Oli sul temaga Tammekas hea klapp?

Mõistsime üksteist juba tollal, aga klapp oli tol ajal ilmselt kehvem, kui praegu. Selles on kindlasti omajagu süüd minu puberteedieas, arvasin juba, et mina olengi täht Tartus ja et mina otsustan mänge, mina! (Naerab). Trükkisin, tead, kodus särke endale. Aga jah, (tõsinedes), see on oluline, et peatreener mõistab sind ja sina teda. Raske on treeneriga, kellega sa pole omal lainel, mingil hetkel paneb kammitsad peale.

Mingeid rituaale sul on? Latti ei koputa, kindaid võrku ei loobi, muru ei näpi?

Ei ole. Ma pigem arvan, et need rituaalid võivad mingil hetkel pidurdada sind. Noh, et tahad näiteks mingit ketti särgi all kanda ja kohtunik üks hetk märkab seda ja mis siis, murdud peas ära. Väldin selliseid asju, see ehk ongi minu rituaal. Olla igal mängul häälestatud vastavalt päevale, käituda ja tegutseda vastavalt päevale.

Vahkvihas jalaga väravaposte ka ei utja?

See jäi jah pigem Tartu aegadesse.

Et ikkagi tegid seda?

See oli, jah, see nooruse aeg, kui ilmselt ei saanud peas päris täpselt aru, mis toimus. Seal juhtus ikka väga kohutavaid asju vahel. (Naerab). Olen isegi karjumise eest punase kaardi välja võtnud.

Sind praegu vaadates on seda raske uskuda...

Jah, neile, kes mind siin Tallinnas esimest korda mängimas nägid, neil võib jah olla keeruline uskuda. Toona olin ikka selline lõugaja ja... Emotsionaalselt ebastabiilne vist isegi mingitel hetkedel. Eks jälle seesama teema, et poiss oli liiga palju mõelnud, arvas, et on staar valmis... Kui midagi ei õnnestunud, siis oli kindlasti keegi teine idioot, mitte mingil juhul mina ise.

U-koondise mänge on sul üsna vähe. Eesti needus, heade väravavahtide kontsentratsioon rahvaarvu kohta on päris suur... Või?

Neid, jah, tilgub peale vähe rohkem kui vaja oleks. (Naerab).

Koondisemõtetega sa end ei koorma siis?

Ei-ei-ei! Kui see kutse peaks kunagi tulema, siis ma oleks kindlasti väga õnnelik, aga ega meil ju midagi nuriseda ei ole. Need väravavahid, kes meil koondisevalikus, on ju kõik suurepärased ja väga võimekad.

Väravavaht on alati esimene mees, kes vähemalt ühel poolajal saab kogu vastasfännide poolt lähtuva saasta enda kaela. Kui palju sa sellega tegelema pead?

Üsna null on see arusaamine sellest, mis sealt seljatagant hõigatakse. See on nagu taustamüra kodus, kui teed akna lahti ja seal autod sõidavad. Sõna-sõnalt ma ei kuule küll midagi. Teisel poolajal omade pool olles on ka see oma fännide poolt lähtuv samamoodi nullis. See on lihtsalt nii, kõik väline, mis sind mängus ei aita, on täiesti blokeeritud. Kui hakkaks seda kuulama, siis lõpuks kuuleksid lõpuks ka seda, mis vastasfännide poolt tuleb. Parem siis juba kõik välja lülitada.

Flora fännide tunnustuseks muidugi võib öelda, et nende ees mängides on teinekord ikka väga kõvasti vaja kisada, et meestele platsil oma sõnum kohale viia, nii võimas on see nende laul teinekord. Sageli ei kuule keskkaitsja mind isegi siis, kui seisab kuueteistkasti joone peal...

Räägi Aikost (Aiko Orgla, FC Flora väravavahtide treener – toim).

Mul on olnud väravavahtide treenereid ka varem. Tahtmata kellelegi haiget teha võin öelda, et Aiko on kõige parem. See klapp ja teineteisemõistmine, mis meil omavahel on, see on väga oluline minu jaoks. Aiko on veel noor treener, aga see analüüsivõime, mis tal on, see on võimas. Hing ja töö ja vaev, mis ta endast annab, see on uskumatu.

Vahel saadab ta mulle mänguanalüüse Facebooki, siis vaatan kellaaega, et millal see tulnud on – palun väga, pool kaks öösel. Siis mõistad, kui kaua ja kuidas see mees minuga vaeva näeb. Magab ja mõtleb, endal veel naine ja kaks last kodus. Müstiline.

Viimane asi. Sa oled üdini pragmaatiline mees. Sinu särginumber on 73. Võtsid lihtsalt sellepärast, et jäi Luigendist vabaks?

Just, absoluutselt. Nii-et raske saab olema neil, kes proovivad sellest midagi välja tuletada. Põhimõtteliselt oleks võinud Bingo Loto palli masinasse lasta ja selle panna särgile, mis välja oleks hüpanud. (Naerab).

Kuule, nr 73 annaks ju Bingo Lotos nurkademängus ühe nurga täis ju?

Tõsi! Ma ikka proovin Bingot ise ka vahepeal, aga ei ole saanud seni veel pihta.

Mis sa esimese asjana teeksid, kui jackpot tuleks?

Olen suure pere laps, pesamuna, alati hoitud ja toetatud. Ütleksin vanematele, et pole vaja rohkem töötada, tulge töölt ära. Töö on tehtud ja on aeg puhata ja nautida!

FC Flora presidendi Aivar Pohlaku kommentaar

"FC Flora väravas on läbi aegade seisnud pikk rida Eesti jalgpalli ajalukku läinud persoone - Mart Poom, Martin Kaalma, Toomas Tohver - ja ka praeguse koondise puurivahtide enamus, Mihkel Aksalu, Pavel Londak ja Marko Meerits on olnud vastaste rünnakute ajal meie viimaseks lootuseks.

Erinevalt väljakumängijatest, kellest suurem osa on klubi esindusmeeskonda jõudnud väljastpoolt pealinna, pärinevad väravavahid suuremalt jaolt Tallinnast ja ainult saarlane Aksalu ja pärnakas Tohver on, nagu ka põlvakas Mait Toom, tulnud meeskonda mujalt.

Eelkäijate nimekirja vaadates ei tohtinuks Maidul olla lihtne võtta sisse koht klubi väravasuul, ometi toimus see enesestmõistetavalt ja märkamatult, nagu seegi, et hooaja alguses oli mees vaid mõne minuti kaugusel klubi ajaloo nullimängude rekordi püstitamisele.

Mait Toom on lihtne mees kõigi sellest lähtuvate puuduste ja tugevustega, väravavahina on tema silmapaistvamaks omaduseks rahulikkus. Maidu tase peaks tõusma läbi mänguklassi kasvamise, milleni peavad viima mängukogemus ja esindusmeeskonna väravavahtide treeneri Aiko Orgla nõuanded.

Naljaga pooleks - kui vaadata kirjapilti, siis ei erine Mart Poom ja Mait Toom teineteisest just väga palju."

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee