Alar Varrak kõigest, mis jäi varem välja ütlemata: miks finaal kaotati ja mis mees on Petšerov (28)

Alar Varrak, Kalevi hooaja kaks suuremat küsimärki olid äravajumine finaalis ja ukrainlasest leegionär Oleksi Petšerov. Alustame värskematest muljetest, matšist Tartu Rockiga.
Tahtsin juba 1:2 seisul rääkida, aga ei saanud. Lootsin, et tuleme veel sellest seisust välja. Gert Kullamäe või keegi teine – arvan, et Gert – näris meie trumbid hästi läbi. Nad summutasid meie mängu ära. Gert mängis mu taktikaliselt puhtalt üle – seda öelda pole häbiasi.
Me võinuks proovida asju muuta. Aga otsustasime taktikaga, millega hooaja jooksul fänne positiivselt üllatasime, lõpuni minna. Vastasel juhul pidanuks ma Scott Machado täitsa pingile istutama ja mängima Martin Dorbekuga – see olnuks hoopis teistsugune mäng. Kaotuse puhul on alati nii palju „olekseid" ja „polekseid", võinuks proovida seda, toda, kolmandat. Me ei tea – võib-olla aidanuks see käik seeria võita, võib-olla kaotanuks me mängud hoopis 30 punktiga. Jäin kindlaks meestele, keda usaldasin hooaja jooksul ja kes meid vedasid.
Scottiga sai finaalseeria jooksul korduvalt maas istutud ja räägitud. Kui kaotad ja treener eksib, pannakse seda kohe tähele. Tihtipeale on aga nii, et kui treener eksib, suudavad mängijad ikka kuidagi ära võita. Seekord aga mitte.
Tagaliin oli ju teinud superhooaja! Pärast Freimanise ja Elegari lahkumist langes mängukvaliteet, kuid saime VTBs tänu kolmele tagamehele ikka veel kolm võitu kätte – ma isegi ei tea täpselt, kuidas. Kes oleks osanud arvata, et Veideman ja Arbet panevad finaalis kahe peale 62 viskest sisse 11 – mingil hetkel oli nii. Ehkki kaotasime kulla, on väga tõenäoline, et avastame need vennad järgmisel hooajal välismaalt.

Kullamäe ütles, et nende taktika kohaselt lasti Machadol finaalis palju peale uhada ja eesmärk oli teised mehed pallist eemal hoida. Seda taktikat kasutas mõni meeskond ka Ühisliiga hooaja alguses. Vahepeal aga hakkas Machado palju täpsemalt viskama, miks ta hooaja lõpp ära vajus?
Kes oleks osanud oodata, et tema viskeprotsent nüüd nii madalale langeb. Mina jään kokkuvõttes Scotti toetama, rääkisime pärast hooaja lõppu juba pingevabalt nelja silma all. Ta palus vabandust, et finaal niimoodi läks, ja ütles, et oli tema jaoks väga kõva aasta – kui ta alguses kahtles siia tulekus, siis nüüd on sellega ülimalt rahul.
Rocki põhimõte oli, et las Scott viskab kasvõi 40 punkti. Ühelt poolt läks ta vahel ise natuke hulluks, teisalt aga pidigi viskama. Ka Scott ise mõistis, et visete arv läks liiga suureks. Rock tabas naelapead – meie mäng oli siis edukas, kui Scott pani ise 15 punkti ja andis samal ajal 10 söötu. Rock mängis selle peale, et ta ei saaks oma sööte anda. Ma kiidaks finaali puhul Rocki, mitte nii palju ei materdaks Kalevit.

Kas sa ei mõelnud, et prooviks ühe mängu täiesti teistmoodi, Scottita?
Lähen ajas veidi tagasi. Tegin eelmise aasta finaalseerias panuse: mängime seitsme kindla mehega, teised osalevad episoodiliselt. Keegi ei ohkinud. Nüüd tegin samasuguse panuse, ja me ka võitsime esimese mängu. Kuid muutusime pärast üht võitu liiga enesekindlaks. See käib nii treenerite, mängijate kui ka terve klubi kohta. Kes viskas juba nalja, et tellime meistrisärgid ära. Panin ise kala maha – ah, küll tuleb! Pidanuksin nende seitsme mehega lõpuni mängima, aga ei mänginud. Andsime initsiatiivi käest ega saanud seda enam tagasi.
Kogu aeg oli kõva surve Petšerovit mängu panna, ka klubisiseselt. Hakkasin eksperimenteerima ja teises mängus toimuski murrang. Olime hea kaitse abil võitnud esimese mängu ja ka teise kohtumise esimesel veerandajal samamoodi jätkanud.

Kas vaatad nüüd endale kui treenerile otsa – et kuidas ei saa nelja mängu jooksul initsiatiivi tagasi?!
Pärast esimest mängu ei tahtnud keegi seda otseselt välja öelda, aga nägin mängijate kehakeelest – tööõnnetus. Minu pressikonverentsil öeldud sõnad – kui nii edasi viskame, läheb tiitel Tartusse – osutusid lõpuks „kuldseteks". Siis pani Tartu veel ühe mängu ära. Neljandat kohtumist läksime juba paanikas päästma, vastane viskas 15 minutiga 40 punkti ja olimegi 1:3 taga. Viimases mängus jäin endale kindlaks ja mängisime nende seitsme mehega. Kuid tartlased olid juba ülimalt enesekindlad ja meil käsi värises. Kokkuvõttes küll tegime otsuseid, aga need ei olnud õiged otsused.
Ma ei taha öelda, et Petšerov on halb mängija. Aga siia ta ei sobinud. Ka 1:2 taga olles oli murranguline koht. Me võinuks veel sellest seeriast välja tulla, pidanuksin endale kindlaks jääma. Aga Kõik nägid, mis neljandas mängus toimus... Mängisime seal ideaalse teise poolaja, kuid vastane oli juba liiga enesekindel. Saime vahe 9 peale, oleks veel mõni kolmene ja vabavisked sisse läinud, vähenenuks kaotusseis 4-5 silmale ja siis saanuks veel pulli.

Miks sa üldse Petšerovi neljandas mängus sisse panid, kui juba paar mängu varem tema sissetoomine kaitsesse augud jättis?
Esiteks ärme keera kõike Petšerovi süüks. Olime 1:2 taga ja kui me siis 1:4 tappa saanuks, olnuks minult väga lihtne küsida: miks sa teda mängu ei pannud? Tuleb tõdeda, et hajutasin selle kaotuse eest endalt vastutust ja pärast olin enda peale nii vihane! Seletasin küll inimestele, miks ma teda mängu ei pane, aga seda väga ei mõistetud.

Kui Machadoga oli seeria ajal palju juttu, kas ka Veidemani ja Arbetiga?
Jah, pärast teist kaotust istusime ka nendega kolmekesi koos. Ütlesin: te olete meid terve hooaja hästi vedanud, te mängite selle seeria lõpuni. Ja ütlesin, et kui me nii edasi mängime, läheme ja võtame kõik koos selle hõbemedali vastu. Nad said mu mõttest väga hästi aru. Ütlesin Scottile põhimõtteliselt sama asja, aga teises võtmes. Et meie ehk Scott, Veideman, Gregor, mina, vastutame. Ütlesin, et olete hästi mänginud ja ära teeninud selle, et vastutate lõpuni. Jäin sellele panusele kindlaks – võib-olla poleks pidanud jääma – ja eksisin. See on nagu pokkeris, kui sul oleks võimalik oma panust muuta, aga sa ei tee seda. Panin tagamehed ka surve alla – ma ei võta teid välja, mängige! Kui kaotame, siis kaotame meie – ma ei hakka süüd ajama Singleri ja Martin Dorbeku peale.
Me ei tahtnud Tartuga hakata mängima tika-taka mängu. Nõudsin Scottilt kogu aeg, et peame mängima rütmis üks kiire rünnak – üks aeglane, üks kiire – üks aeglane. Kaotasime finaalis ainult ühe esimese veerandaja. Mida edasi, seda rohkem mäng sumbus. Ütlesin enne finaalseeriat, et peame jätkuvalt mängima oma kiiret korvpalli, hoidma tempot kõrgel. Kui me seda ei tee, pole see enam meie, Kalev/Cramo mäng!
Kartsin enne seeriat kõige rohkem seda, kuidas meie „number neljad" Taltsiga hakkama saavad. Pelgasin, et Talts hakkab domineerima. Arvasin, et kui meil sealt ei kärise, mängib meie tagaliin Tartu oma üle. Kuid läks risti vastupidi – Keedus ja Kitsing said Janariga hakkama, aga tagaliin jäi alla. Talts tegi hea seeria, kuid ei domineerinud.

Räägi palun natuke ka Petšerovi ja tema tuleku taustast.
Ma ei taha teda taga rääkida ega halada, aga püüan selgitada, miks teda oli raske kasutada ja miks alati ei saanud kasutada.
Petšerov on superandekas vend, supertalent – see mees mööda ei viska. Saime suheldud, otsest tüli temaga ei tekkinud. Aga peab olema oma põhjus, miks ta maandus Kalev/Cramos, mitte mõnes tugevamas klubis. Värbamise ajal hoiatasid paljud treenerid meid tema eest. Rapla leedulasest abitreener, varem Kiievi Budivelnikus töötanud Paulius Juodis rääkis, et talle ei tee pakkumist mitte ükski Ukraina klubi, teda ei võeta koondisse – ta on sealmail persona non grata. Positiivset iseloomustust ei kuulnud ka Venemaalt. See on tagantjäreletarkus, aga mu sisetunne ütles, et parem ärme võta teda.
Kui Petšerov juba lennukis oli, helistas tema agent, et mehel on jalg haige. Ta tegi katseaja jooksul ühe trenni, kuidas sa niimoodi lepingut sõlmid? Siis pikendasime katseaega.
Ta ajas paraku taga isiklikku statistikat, 20 punkti mängus. Pärast kohtumist Volgogradiga, kus lõpus tuli vabavise mööda visata, sai ta mu käest sõimata, et ei allunud treeneri käsklusele. Selle peale sai mees pahaseks, et treener temaga pahandab. Mõni nädal hiljem tõmbas ta Minski-mängu lõpus oma kubeme ära ja põhimõtteliselt oligi kõik.
Kui ta hakkas finaalist rääkima, vastasin, et ta on olnud kuus nädalat eemal ja peab väljakule pääsemiseks ka koos võistkonnaga trenni tegema. See oli talle arusaamatu. Rääkisin pärast hooaja lõppu iga mängijaga ka individuaalselt. Läksime Petšeroviga normaalselt lahku, kätt surudes. Ütlesin: olime kolm kuud koos, aga me ei saanudki ühele lainele, ta nõustus.

Nii et sulle äärmiselt õpetlik aasta.
Tegelikult oli see Eesti korvpallile väga hea aasta! Rapla sai pronksi, see on linnale ja klubile väga suur asi. Tarvas pani kõvad play-off-seeriad ja jäi finaalist napilt välja. Rock tuli meistriks, mängis finaalis väga head korvpalli, esile tõusis mõnigi eesti mees. Kalev lõi Ühisliigas läbi.

Räägitakse millegi „näppude vahele" jäämisest. Kas sulle jääb hooajast meelde pigem Ühisliiga 13 võitu – selle sarja tarvis ju meeskond kokku pandi – või kahetsed, et näiteks meistritiitel jäi saavutamata?
Tõsi, mängisime ennast Ühisliigas pildile. Arvan, et klubil on järgmisel aastal lihtsam mängijaid siia saada. Usun, et kolm tagaliini põhimeest astuvad karjääris sammu edasi. Tiitlite järgi jah ei jäänud midagi näppude vahele, kuid usun, et suvel sponsorite juurde minnes ei pea pilku maha viskama. Pakkusime aasta jooksul palju positiivset. Praegusel hetkel pole emotsioon hea, kuid arvan, et läheb mööda nädal, kaks, ja aastale saab tagasi vaadata juba parema pilguga.