Sigrid Sepp – ujumispere teine briljant (6)

Sigrid ihkas MMi normi 29,60 täita mai alguses Läti lahtistel meistrivõistlustel, paraku jäi eesmärgist 17 sajandikku puudu. Toona ei lubanud terviseprobleemid Heidi ja Ain Kaasiku õpilasel võimetelaegast täielikult avada.

«Jama hakkas pihta juba märtsi alguses, jäin nädal aega enne Eesti karikavõistlust haigeks,» räägib Sigrid, kes on kevadel peaaegu kõigil mõõduvõtmistel pooltõbisena basseini hüpanud.

Vähem kui nädal pärast etteasteid Lätis startis Sigrid juba Leedus ning püstitas Anyksciais lühikeses basseinis 50 m seliliujumises kaks Eesti juunioride rekordit, mis andsid märku sisimas pulbitsevast püssirohust.

Koormusastma ohver

Seejärel uuris Sigridi isa Ilmo, kus on võimalik MMi normi täita. Nii sündiski otsus minna Espoosse. «Isa tahtis, et prooviksin veel kord,» lausub Sigrid.

«Ta uskus, et olen võimeline nii kiiresti ujuma! Isa korraldas ka reisi ja koos me sinna sõitsimegi.»

Enne võistlust möllasid Sigridis vastakad tunded. «Arvasin, et ei uju isegi alla 30 sekundi,» avaldab ta muigamisi. «Kui tulemust kuulsin, siis algul ei uskunudki seda! Loomulikult olin väga rõõmus.»

Ühtlasi märgib Sigrid, et tiivustavalt oli talle mõjunud treeningukaaslase Karleen Kersa hiljutine saavutus – MMi normi alistamine 50 m rinnuliujumises. «Ta ütles, et minagi suudan seda ja ergutas proovima.»

Espoos tabas Sigrid kaks kärbest ühe hoobiga: ta püstitas ka oma esimese Eesti täiskasvanute rekordi, parandades Triin Aljandile kuulunud senist tippmarki kolme sajandikuga. «Ma ei teadnud, mis on Triinu rekord,» märgib Sigrid. «Kui kuulsin, et sain sellest jagu, oli rõõm veel suurem.»

Nüüd võib julgelt väita, et tütreid spordirajale suunates tegi perepea Ilmo õige otsuse. Just isa käe kõrval läksid TOPi ujumisklubisse treenima nii Seppade vanem tütar Kätlin kui ka Sigrid.

«Algul käisin tantsimas ka ja mulle väga meeldis,» meenutab Sigrid. «Aga tantsutreener oli päris kuri! Samas ütles Heidi (ujumistreener Kaasik – toim), et pean otsustama, kumma ala ma valin.»

Ujumisega sai Sigrid sinasõbraks juba viieaastaselt. «Mulle on meelde jäänud üks naljakas juhtum,» pajatab ta naerdes. «Kavas oli kirjas, et ujuda tuleb pimesi. Panin silmad kinni ja ujusin. Heidi peatas mu kinni ja küsis, mida ma teen. Vastasin, et pean pimesi ujuma. Siis Heidi selgitas: sel juhul tuleb ujuda hingamata!»
Pikkadeks aastateks jäi Sigridile ainsaks eeskujuks õde Kätlin, kellele kuuluvad Eesti lühiraja rekordid 100 m ja 200 m selilidistantsil. «Vaatasin teda kui iidolit! Ta ujus hästi, tahtsin olla sama edukas.»

Unistuste täitumine võtab reeglina päris kaua aega. Kui Sigrid hakkas kiirelt kasvama, kippus tervis jukerdama. «Olin kilu, kehamassiindeks oli madal,» sõnab 183 sentimeetri pikkuseks sirgunud tallinlanna. «Vahepeal kimbutas mind koormusastma, aga enam ma astmarohte ei võta.»

Ent käegalöömise mõtet Sigridil ei tekkinud. «Trenni olen ma alati korralikult teinud, kehva tervise tõttu pidin pisut tagasi hoidma,» arutleb ta. «Kui juunioride tiitlivõistlustel halvasti läks, siis mõtlesin, miks ma selle alaga tegelen.»

Need olid siiski ajutised raskused. Esimene saavutus, millest Sigrid erilist rõõmu tundis, oli 2012. aasta Põhjamaade noorte meistrivõistluste võitmine 50 m selilidistantsil. «Ma ujusin nõrgemas vahetuses,» lausub ta. «Poodiumil seistes oli uhke tunne. Mõtlesin, et tahan veel paremaks saada.»

Oskab kolme võõrkeelt

Tänu nutikale harjutamisele on Sigridi areng jätkunud ja ta on õe kinni püüdnud. «Tegelikult meil omavahelist konkurentsi polegi. Mina ujun pigem 50 meetrit ja Kätlin 200 meetrit selili. Mind häirib, kui pean võistlustel temaga kõrvuti radadel ujuma.»

Samas osutab Sigrid tänulikult, et USAs tudeeriv ja harjutav Kätlin on teda sageli õpetanud. «Ta räägib alati uusi nippe. Kui eelmisel suvel Hispaanias laagris olime, tegi Kätlin meile näidistreeningu.»

Muide, Sigrid õpib Tallinna Prantsuse lütseumis ehk Lauri Leesi koolis, kus teadmiste omandamisel on latt asetatud väga kõrgele. Prantsuse, inglise ja vene keelt vabalt oskaval sportlasel on tunnistusel neljad–viied.

«Vahel õpin pärast trenni neli–viis tundi, südaööni välja,» avaldab Sigrid. «See on küllalt väsitav. Samas on õpetajad mulle alati vastu tulnud. Kui olen võistlustel või laagris, saan tööde järeletegemiseks ajapikendust.»

Ujumistreeningud on kõike muud kui meelakkumine. Esmaspäeval ja neljapäeval alustab Sigrid jõusaalis rassimist kell 6.45. Teisipäeval, kolmapäeval ja reedel on samal ajal ujumine. Kell 8.45 istub ta koolipinki, teine treening algab 16.Lütseumi lõpetamiseni jääb Sigridil veel kaks aastat. Selle aja jooksul selgub, kus ta jätkab õpinguid ja sporditeed. «USAsse mind ei tõmba, tundub nii kauge ja võõras koht. Kätlin ka ei tahtnud sinna minna, aga lõpuks ikka läks. Pigem jään Euroopasse, kuid väga tõsiselt ma sellele teemale mõelnud pole.»

Sportlikud sihid on Sigrid asjalikult paika pannud. «Üks eesmärk – pääseda pika raja EMile ja MMile – on täidetud. Nüüd on järgmine siht silme ees. Ega ma suur unistaja ole: olümpiavõidule ei mõtle, aga EMi ja MMi poolfinaali võiks ikka jõuda.»

Treener: Sigrid on aadlipreili

Treener Heidi Kaasik räägib hiljuti 50 m seliliujumises MMi B-normi täitnud Sigrid Sepast soojalt ja usub, et piiga võiks edukas olla ka neli korda pikemal distantsil, sest tema laktaaditestid on paljulubavad.

«Sigrid oli juba maast madalast korralik,» ütleb Heidi. «Tal on väga hea lastetuba ja kodune kasvatus. Sigrid on naeratav ja sõbralik. Nüüd on ta hakanud ka vastu ütlema, aga see pole paha, kui sportlane kaasa mõtleb ja tal on oma arvamus. Hullem oleks pime kohustusetäitja.»

Heidi arvates suudab vaid tubli inimene edukalt ühendada spordi ja õpingud Tallinna Prantsuse lütseumis. «Sigrid on kohe aadlipreili – tagasihoidlik, aga vajadusel teeb kõik asjad hästi ära,» nendib Heidi. Ja lisab muigamisi: «Kui miski Sigridile nalja teeb, kajab terve ujula tema naerust ning teised naeravad tema naeru.»