Erika Kirpu Rio de Janeiros võistlemisest: ei teadnud, mida teha - kas lähen oksendama või nutma! (7)

Alustame võistlustingimustest. Eesti parim naissportlane Erika Kirpu võistles Rio de Janeiros eelmisel nädalal, kui sai epeevehklemise GP-etapil 18. koha. Maailma hooaja edetabelis kolmandal kohal asuv sportlane möönis, et võistlus läks halvast korraldamisest tingitud enesetunde nahka.

Kirpu võistlus ebaõnnestus

"Saalitingimused olid kehvemad kui eelmisel aastal. Mind mõjutas see konkreetselt: päike paistis läbi akende lagipähe, vehklemisvarustuses oli niigi palav, kuid konditsioneerita veelgi hullem. Mu ema vaatas võistlust otsepildist ja küsis pärast, kas kõik on korras. Ma ei teadnud, mida teha – kas lähen oksendama või nutma! Nii halb oli," meenutab ta. Ka teiste koondislaste enesetunne polnud tema sõnul kiita.

Purjetamise Laser klassis olümpiakohta püüdev Karl-Martin Rammo testis olümpiavett jaanuarikuus ning sai tõestust varemgi meedias kajastatud arvamusele: merevesi on täielik solk!

"Treenisime Guanabara lahe ääres ning ma ei kujuta ette, et nad selle vee üldse puhtaks saaksidki! Iial ei võinud teada, kas kukud surnud kalade, klaasikildude või hoopis muude elukate otsa. Kilekotte ja muud pahna leiab sverdi tagant x astmes n korda ja vesi paistab läbi umbes sama hästi kui Pirita jões," räägib Rammo ning lisab, et kuigi teema on päevakorda võetud, ei pruugi ei Brasiilia võimud ega ROK midagi peale hakata. Vesi satub ju ikka merel silma ja suhu ning fakt, et see on roiskunud, ei ole just kõrge hügieeniga.

EOK spordidirektor Martti Raju oli paar nädalat tagasi aga olümpia korraldajatega kokku saanud ning teab, et mingi varuplaan on olemas. Selleks jälgitakse 5.–21. augustini toimuvat eelolümpiat. "Kui tekib surnumeri, on tagataskus variant viia võistlus avamerele. See tähendaks loomulikult kisa taevani suurte maade poolt, kes seal aastaringselt testivõistlusi teevad. Neil ju spioonid igal pool, oma ilmajaamad, analüütikud, aga küll nad avamerel ka hakkama saaks," arvab ta.

Teine aspekt on sportlaste turvalisus. Rammo kolleegid, Soome purjetaja Joonas Lindgren ja Rootsi purjetaja Anton Dahlberg, jäid karmantsikute küüsi jaanuari alguses, eestlasel endal oli õnne, kuid ta teadis üht – koondise dressides ei tasu välja minna.

"Panin siis lühikesed püksid jalga, tavalise särgi selga, abielusõrmuse soki sisse, raha teise ning läksin võistluspaika," muigab ta.

Kirpugi teadis ühe Vene vehkleja kogemusest rääkida. "Ta ootas foori taga rohelist tuld, autod sõitsid. Järsku jooksis üks pisike poiss temast mööda ja tõmbas talt kuldketi ära. Aga valesti tegi! Vene poiss oli suur ja tugev ning sai oma asjad kätte ja varas sai ka klobida," sõnab Kirpu.

Iga nurga peal võib nuga saada

Raju sai mõne pätiga suisa tõtt vaadata. "Ma ise nägin nuga seal, aga minult ta midagi ei võtnud. Aegade hämarusest on ju seal kõiki röövitud. Rio de Janeiro ei ole koht, kuhu lähed patseerima! Elu peabki olema marsruudil olümpiaküla-buss-võistluspaik ja tagasi," ennustab ta.

Kirpu tunnistab, et vehklemisneiud käisid aasta tagasi treeneriteta rannas ning sattusid seal kokku Ameerika saatkonna töötajaga. "Ta hoiatas meid, et vaadake ette, teid jälgitakse! Tõepoolest, paar meest seirasid meid pika pilguga ning saime aru, et neil oli midagi plaanis. Peale asjade võinuks nad ju ka meid röövida!" on neiu ehmunud.

Kogu asja teeb üllatavaks aga see, et veebruaris käis mängude toimumise paigus rahvusvahelise olümpiakomitee inspektsioon, kes jäi ettevalmistuste edenemisega rahule.

"Selge on ikkagi see, et nad on jännis, aga küll suur riik hakkama saab. Jalgpalli MM korraldati ka ära ning seda ma ei usu, et näiteks tennis mängimata jääb. Poolteist aastat on ikkagi aega," loodab Raju. Seda näitab ka tõik, et suurvõistlust ei reklaamita.

"Olümpia vist nagu ei toimugi. Lennujaamast linna sõites on ju vaesed rajoonid teel, saab näha, kui vaene ja kole kõik on," räägib Kirpu.