Tartu rattaralli – kukkumised, veri ning võitlus autodega, kuid finišis ikka naeratus näol (6)

Nagu tavaks on saanud, on pühapäeva varahommikul Tartu rattaralli eel Turu tänava esine siginat-saginat täis. Et 63 km pikkusele distantsile antakse start tund aega varem, libistab nii mõnigi pikema 142 km distantsi eel isegi kerge õlle sisse.

"Ega ma siis võidu sõitma hakka! Ilm on ilus, nautida tuleb," muigab Andres Dorpati hotelli ees, ratas käekõrval. Stardipaiga lähedal asuvasse hooldealasse kogunevad ratturid arutavad omavahel, ega ometi sadama hakka. "Ma ei kujuta ette, mis asfaldil siis saab!"

Hooldealas valmistub ka lasteaiakasvataja Signe, kes tunnistab, et osaleb tänavu rattarallil kahe asja pärast – eesmärk on omistada Tartu Maratoni kuubik, kuid enim meeldib talle uuenenud trass: kui tavaliselt sõidetakse Tartust Elvasse, siis tänavu liigutakse Jõgevale. "Läheme Palamusest, minu sünnikohast läbi!"

Kuidas autodest mööda manööverdada?

Muidugi kardab temagi vigastusi ning sülitab kolm korda üle õla. "Kõige suurem hirm on stardis kukkuda, mõni läheb kohe algusest võitma ja nügib. Sealt peabki elusana läbi pääsema, edasi on juba lihtsam. Rajal on muidugi väga toredaid inimesi, eelmisel aastal olin päris läbi, kuid tundsin toetavat kätt selja peal. Sain kohe indu juurde," räägib ka jooksu-ja suusamaratonidel osalenud naine.

Stardisiginas õnnestubki paljudel suuremast rüselusest pääseda, kuid suurimaks probleemiks on autod, mis sõeluvad ratturite vahel ning ei suuda kuidagi taibata, et kitsast teest ei saa end läbi pressida. Eriti ei vea nendel ratturitel, kes leiavad vägevamaid jõuvarusid ning üritavad grupil eest ära minna – kuna maantee on avatud, jäävad nii mõnedki poodi piima järele läinud maainimeste masinate vahele ning kes see ikka taipab peeglitest ratturite liigutusi jälgida.

Nii satub ka pressiauto sündmuste keskmesse – 40liikmelise grupi keskel toimub 33. kilomeetril kukkumine ning hoo pidurdamiseks üritatakse klammerduda mootori jõul liikuva sõiduvahendi külge. Lähedalasuv kiirabiauto suuremat katastroofi ei tähelda, ratastel saab ka kett uuesti peale pandud ning sõit võib jätkuda. Lõpuks harjubki vaatepildiga ära: kellel selg, kellel küünarnukid, põlved vereniredega koos, kellel üldse kumm täiesti löss. Tossud võivad samuti ribadeks olla, kuid eesmärk on üks: finišisse jõuda!

Mida edasi, seda rohkem märkab Eestimaa teede ääres kohalikke kaasaelajaid: kes piilub suisa lauda ukse vahelt, kes tulnud tee äärde plaguga. "Edasi, issi!" Kaareperes on rattureid vaatama tulnud kohalikud memmekesed. "Oh, aeg, nii kiiresti sõidavad! Loodame, et keegi ei kuku!" jutleb neist üks.

Vaevalt jõuab ta seda öelda, kui üks rattur õnnetult jooki kahmates lauale otsa sõidab ning kogu kupatusega maha lendab. Inimesed ahhetavad ning tormavad appi, kuid vapper pedaalija tõstab peagi ratta taas püsti ning jätkab teekonda.

Aga kuhu jääb majavein?

Paarkümmend kilomeetrit eemal Laiuse toidupunktis on meeleolud märksa rõõmsamad: "Paluks mulle lasanje ja majavein!" naerab üks meesterahvas ning sõidab, kõhus hoopis rosinad, soolaga leib, hapukurk ning spordijook, tuult tiibadesse saanuna edasi. Vabatahtlikud kinnitavad, et hoolimata suurest kiirustamisest ning räsitud ilmest on ratturid sõbralikud – rahvasport ühendab.

"Aitäh teile, nunnud olete, näeme varsti jälle!" kõlab justkui kinnituseks ühe sportlase hüüe. Finišis naeratavad juba kõik – jah, järgmisel aastal taas!

34. Tartu rattaralli

1. Andri Kulik (Ukraina) 3:14.30

2. Mamõr Staš (Venemaa) +0,1

3. Andri Aia +0,1