Spordiblogi

Ott Järvela | Maailma jalgpall ei usalda Euroopat (1)

Ott Järvela, 1. juuni 2015, 07:00
Taas FIFA presidendiks valitud Sepp Blatter.Foto: Ennio Leanza
Sepp Blatteri taasvalimine Rahvusvahelise Jalgpalliliidu (FIFA) presidendiks meenutab Arnold Rüütli valimist Eesti Vabariigi presidendiks 2001. aastal. Täpselt nagu reedel Blatteri puhul, tekitas ka Rüütlile antud mandaat tema vastastes tohutut meeleheidet ja imestust – miks need ajad juba muutuma ei hakka?

Blatterile antud korralik mandaat (133 häält 209-st ehk 63,6%) näitas, et FIFA liikmed (riiklikud jalgpalliliidud) ei ole suurtest muutustest huvitatud. Eks Blatteri vead ole valijatele hästi teada, sest šveitslane on FIFAs juhtival kohal töötanud aastast 1981 (esmalt peasekretärina, 1998. aastast presidendina), aga üldkogu enamus leidis, et pigem jätkata vanaviisi, kui otsustada uue juhiga kaasneva teadmatuse kasuks. Eriti veel, kui selle uue juhi tagant paistavad Euroopa kõrvad.

Samal teemal

73 häält pälvinud Jordaania prints Ali bin al-Hussein oli üles seatud eelkõige Euroopa poolt ja tema mõjukaim toetaja, Euroopa Jalgpalliliidu (UEFA) president Michel Platini nõudis kõigilt UEFA liikmetelt Blatteri vastu hääletamist. Platini käsku eirasid põhjusel või teisel ca Vana Maailma 15 riiki, sh Hispaania, Eesti ja Platini enda kodumaa Prantsusmaa.

Ent ka need 15 häält poleks midagi muutnud, sest enamik FIFA liikmesriike Euroopat ei usalda, vaid kardavad, kadestavad ja sageli suisa põlastavad. Aasia, Aafrika, Okeaania ja Kariibi mere riigid näiteks leiavad, et Euroopal on meeste MM-finaalturniiril kohti põhjendamatult palju ja neil liiga vähe või üldse mitte.

Euroopa ütleb: meil on ajalooline õigus rohkem kohti omada. Muu maailm: meie teada suvatses Euroopa kolonialistliku rõhumise eelmisel sajandil lõpetada. Euroopa: meie sportlikud tulemused õigustavad 13 kohta 23-st. Muu maailm: jagame kohad vastavalt maailmajagude liikmete arvule ja Euroopa sportlik edu taandub.

NB! See näitlik dialoog ei ole laest võetud, vaid peegeldabki vastaspoolte tõekspidamisi. Mis meile Euroopas asjade loogiline seis, seda näeb orjakaubandust mitte unustanud Aafrika jätkuva rõhumisena.

Igast maailma nurgast leiab kamaluga riike, mille meistrivõistluste publikunumbrid ja teleõigustest teenitav tulu kiratseb, sest kohalikud eelistavad jälgida Euroopa tippvutti (enamasti Inglismaa Premier League'i), mitte enda kodumaa jalgpalli. Ning just Euroopa klubid virutavad arengumaadest andekaid noormängijaid.

Kokkuvõte: enamik maailma jalgpalliriike ei taha midagi kuulda, et FIFAt juhiks Euroopa kandidaat. Blatter on küll eurooplane, aga Aafrika, Aasia, Kariibi mere ja Okeaania jaoks oma jope. Teda usaldatakse. Vaatamata sellele, et Blatteri kõrval töötanud ametnikud on korduvalt korruptsiooniga vahele jäänud. Selline on maailma jalgpalli valik.

Reedel Zürichis juhtunu näitas selgelt, et Euroopal puuduvad võimalused FIFAt ka nelja aasta pärast toimuvatel valimistel enda kontrolli alla saada. Jutud boikotist või FIFAst välja astumisest on idealistlikus plaanis ilusad, aga mitte tõsiselt võetavad olukorras, kus eksmaailmameistrid Hispaania ja Prantsusmaa reedel Blatterit toetasid.

Ainuke tark lahendus on otsida selles kompromissi. Leida FIFA etteotsa kandidaat, keda usaldavad arengumaad ja kelle maneerid on vastuvõetavad Euroopale, kusjuures see töö peab algama kohe, mitte umbes aasta enne valimisi, nagu juhtus seekord.

Samal ajal tuleb loota, et FIFA suudab teha sarnased sammud Rahvusvahelise Olümpiakomiteega (ROK), mis teostas pärast 2002. aasta Salt Lake City mängudega seotud altkäemaksuskandaale tõsised sisemised reformid, mille tulemusena on ROK praegu toonasega võrreldes läbipaistvam, usaldusväärsem ja nooruslikum.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee