Margus Murakas: rallisõitja publikusse ei vaata (12)

Õnnetus juhtus, kui Harju ralli üheksandal ehk viimasel kiiruskatsel paiskus Eesti ekipaaž Sander Sepp - Ants Uustalu publikusse, tappes võistlust rajapiirde äärest vaadanud rallisõitja Janek Jelle, tema mehaaniku ning mehaaniku kallima.

Murakas viibis rallil vennapoeg Rolandiga, kes on Jellega võistelnud palju. "Minul teda lähedalt au tunda polnud, kuid nimi käis ikka läbi," sõnab ta.

Ligi kolmekümneaastase rallipagasiga mehena teab Murakas rääkida, et ükski võidusõit pole lihtne: arvestada tuleb raja olemuse ning trajektooriga –

olgu seal sirged, kurvid või midagi muud. Tõenäosus, et Sepp ja Uustalu võisid enne vahetut kokkupõrget rahvaga üldse midagi aduda, oli minimaalne. Lendasid nad ju ka ise kolm korda üle katuse.

Inimesed ralliradadelt eemale?

"Nii palju, kui on inimesi, on ka rallisõitjad erinevate iseloomudega. Oma kogemusest võin rääkida, et 75% tulemusest sõltub kaardilugeja ja sõitja koostööst. Rallisõitmise teebki keeruliseks asjaolu, et sõitja peab tegelema ühe olukorraga, kaardilugeja juba järgmisega ning sõitja peab selle info vastu võtma. Suures osas sõitjad publikut ikkagi ei näe. Kogu tähelepanu ja keskendumine lähebki ju sõidule. Loomulikult on tunda, kui raja ääres on palju inimesi, aga väga muuga tegelda ei saa – korraldajaid peab usaldama, et keegi sulle ette ei seisaks. Muidugi on kiirused üle 100 km/h, kuid tegemist on küllalt," räägib ta.

Ometi on temalgi juhtunud olukordi, kus pealtvaataja lihtsalt üle raja suvatseb minna, kuid pidurdamisruum jääb napiks. Seni on ta suutnud masina inimestest siiski eemal hoida.

"Selleks ongi olemas turvaala ja turvatöötajad, füüsilist jõudu sa kellegi vastu kasutada ei saa. Vahel tahavad inimesed paremat positsiooni, et rohkem näha. Auto peab püsima teel, kuid rajalt väljasõitmine jääb juba kõikide vastutada," tõdeb ta.

Arvestades, et viimase seitsme aastaga on Eesti rallidel juhtunud kuus rasket õnnetust, kus pealtvaatajad on jäänud rajalt välja sõitnud auto ette, võiks ju inimesed lubada vaid vähestele publikukatsetele ning nad võiksid ülejäänud võistlust telekast vaadata? Murakas nõus pole. "Ei. See oleks samamoodi, kui jätaks jalgpallimängul publiku ära. See on oluline, hääl ja emotsioon tekib vahetust jälgimisest, mitte telekast. Kui publiku rajale tuleku võimalus kaoks, oleks ka võidusõidul lips läbi," arvab ta.

Alalhoidlik sõitmine võitu ei too

Saatuslikku Matsimäe kiiruskatset läbis ta esimest korda 1985. aastal ning räägib, et tegemist on ühe raskeima katsega Eestimaa teedel.

"See on Eesti üks keerulisemaid katseid, teepinnas vaheldub. Seal pole traditsioonilist äärt, vaid rant, tänu millele pole autoga rennist välja libisemise võimalust. Seepärast ongi seal keeruline – seal on tugev kruus, saviseguseid kohti on ka, kõike peab teadma. Selge, et sõitjal oli sõiduviga – see ei ole süü, see on õnnetus!"

Mis võib toimuda rallimeeste peas praegu, ei oska Murakas öelda, kuid tõdeb, et on pärast suuri õnnetusi veidi alalhoidlikumalt sõitnud.

"Enda poolt võin öelda, et viimasel ajal olen suurtest õnnetustest pääsenud tänu sellele, et pole ühtegi põhjendamatut riski võtnud. Samas sõidame võidu peale, aga see on kogemusala. Kogemust saad ainult siis, kui sõidad lõpuni. Analüüsides tekibki kogemus ning hilisem jutt, et olin kahel kiiruskatsel kiireim, kuid ei lõpetanud, ei aita kuidagi. Loomulikult juhid pingutavad ja üritavad maksimaalselt sõita ning selle tulemusel võib kõike juhtuda. Me ju teame, et see on ohtlik! Kõik väljasõidud ja avariid ongi ohtlikud, kuid me ei saa karta," räägib ta.

Samamoodi peavad mõistvad olema rallimeeste abikaasad.

"Kui sõitsin palju, naine muretses, aga nii nurkaaetud pole ma kunagi olnud, et peaksin valima: tema või ralli. Seepeale ma ütlen alati, et ma sõitsin rallit juba enne temaga kohtumist," sõnab Murakas. Eluga peab lihtsalt leppima.