Kolmandale EMile pääsenud Kert Toobal: liblikad on endiselt kõhus

Eesti võrkpallikoondise kapten Kert Toobal saab 3. juunil juba 36aastaseks. Varajase sünnipäevakingitusena vormistas meeskond ­sidemängijale pääsu ta ­kolmandatele Euroopa meistrivõistlustele.

Sinisärgid alistasid pühapäeval Halmstadi linnakeses Rootsi rahvusmeeskonna 3:0 ja pääsesid pärast nelja-aastast vahe­aega taas EM-finaalturniirile. 2009. aa­stast ehk meie vollemeeste esimesest suurturniirist koondises kaptenirolli täitnud Toobali nägu oli pärast võitu mõistagi naerul.

"Mõtlesin sellele, kui mehed enne mängu kokku võtsin, kas ütlen neile või mitte, et tehke mulle sünnipäevakingitus," selgitas kolmapäeval 36aastaseks saav sidemängija. "Lõpuks ma ei hakanud seda välja tooma, aga see on väga hea kink ja sellest täitsa mulle piisab."

36 on sportlasele juba üpris kõrge vanus, ent Toobali sõnul ei tunneta ta end "vana" mängijana. "Kõik oleneb sellest, kuidas sa neid aastaid kasutanud oled. Ma ei tunne end teistmoodi kui 28aastaselt. Olen füüsiliselt okeis seisus ja niikaua, kui suured mängud, nagu see Rootsiga, pinget pakuvad, on kõik korras. Kuni ma kellelegi nooremale (koondises – toim) ette ei jää, ei ole mõtet end ise vanaks teha. Mulle tundub, et sellest mõeldakse Eestis üldse liiga palju – et kui sportlasel 30 kukub, siis on ta kohe vana. Ma ei arva nii. Kui mängija tunneb end ise normaalselt ja füüsiliselt on kõik hästi, pole neljas aastakümme mingi küsimus," kirjeldab Toobal oma filosoofiat.

Naudib buldooserirolli

Lisaks vanima mängija tiitlile on Toobal ka Eesti meeskonna staažikaim. Koondisesärgi tõmbas ta valiksarjas esimest korda selga 2002. aastal, kevadel lõpetas ta ka kümnenda hooaja välisklubis. Oma oskusi on sidemängija käinud näitamas nii Prantsusmaa, Belgia, Soome, Poola kui Türgi liigas. Toobal selgitabki, et üks põhjus, miks ta end vana mängijana ei tunne, on võimalus endiselt olla teerajaja – juba viiendat aastat tutvustab ta Eesti võrkpalli türklastele.

"Nendel noortel, kes praegu näiteks siia koondisessegi mahuvad, on tänu vanematele meestele olnud palju lihtsam välismaale minna ja seal olla. Kui minu põlvkond võõrsile läks, polnud meil ees mitte kedagi ja tee tuli ise lahti lükata. Eks me vahel sellised pimedas sõitvad buldooserid olime. Eesti oli väike koht ja keegi ei teadnud siinseid mängijaid. Nüüd teatakse," naudib Toobal teistele eestlastele uste avamist. "Muidugi oleksin hea meelega 6–7 aastat noorem, aga ma ju pole. Eks ma annan endast parima, et võimalikult kaua vastu pidada ja aidata noortele mängijatele teed sillutada nii palju, kui vaja on."

Liblikad ei kao kuhugi

Toobaliga läheb Eesti koondis nüüd vastu ajaloo kolmandale EMile. Mängijana on ta enda sõnul võrreldes 2009. ja 2011. aasta suurturniiridega muutunud rahulikumaks, ent 13 aastat koondisekogemusi ei nulli mängueelset ärevust.

"Praegugi olid Tallinna mängu eel ja siin Rootsiski liblikad veel kõhus – väga hea tunne see pole. Saan mängijana väga hästi aru, et midagi on õhus ja need kohtumised polnud tähtsad mitte ainult mulle või koondise 12 mängijale ja treeneritele, vaid üldse kogu Eesti võrkpallile."

Lõpp hea, kõik hea. Eestlased alistasid Rootsi kodus 3:1, võõrsil 3:0 ning pääsesid oktoobris Itaalias ja Bulgaarias toimuvale finaalturniirile. "Et oleme seal kolmandat korda, siis väga juhus ei saa see enam olla," on Toobal saavutuse üle uhke.

2009. aastal mängiti Türgis, kaks aastat hiljem Tšehhis. "Juba Türgis olid minuga nii Oliver (Venno – toim), Muna (Ardo Kreek) ja Keith (Pupart) – neli meest, kes on ka praegu veel väljakul, ehk eks meil ole seda kogemust juba piisavalt. Ühe–kahe kaupa võtame ka noori sekka ning sellega koos tuleb pidevalt midagi uut ja paremat juurde," räägib kapten, et talle istub praegune kooslus.

"Mulle väga meeldivad need tüübid, kes koondise moodustavad – nad tahavad koos olla ja õppida. Loomulikult on raskeid hetki, neid tuleb väga palju, kui oled näiteks väsinud, aga tahtmine on peamine. Kui sinna lisanduvad tulemused, siis tuleb ka uskumine ja sealt saab järgmise sammu edasi astuda. Mul on noorte üle hea meel, et nad saavad kohe seda päris suurt mängu nuusutada," ootab Toobal juba põnevusega oktoobris Itaalia, Prantsusmaa ja Horvaatia vastu astumist.

Ent enne EMi ootab koondist ees Euroopa liiga, mille kümnest mängust kaheksa peetakse Eestis. Esmalt kohtutakse Pärnus kahel korral Poola ja Makedooniaga, siis külastatakse Austriat ning lõpuks mängitakse Tallinnas Taani ja Iisraeliga.

"Mul on hea meel, et mängime neid euroliiga mänge kodus! Võib-olla harjuvad siis inimesed ka jälle meiega ära, et oleme võistkond, kes on ka füüsiliselt olemas, mitte ainult telerist või internetist nähtav," räägib Toobal, et ülemöödunud nädalavahetusel Tondiraba hallis peetud kohtumises Rootsiga olid ka koondislased selgelt närvis, kuna enne treeningmänge Šveitsiga poldud kaks aastat kodumaal mängitud ja publiku toetus oli harjumatu.

Euroopa liiga mängudeks kutsub peatreener Gheorghe Cretu koondise juurde lisamängijaid, et põhimeeste koormus liiga suureks ei kasvaks. Toobali sõnul on eesootav suvi väga oluline just noorematele võrkpalluritele: "Noored peavad olema koos, et nad saaksid aru, mida neilt vaja on ja mida neilt nõutakse. Praegu ongi meeskonnas tihti kõige suurem vahe, et need ülesanded, mis antakse, nendest ei peeta alati kinni. Mängijad peavad aru saama, et juhised antakse põhjusega, et kõikidel teistel oleks lihtsam mängida. Tuleb su kõrval olevaid võistkonnakaaslasi ja omi oskusi usaldada – kui selle ära õpime, saab meeskonna tase ainult paremaks minna."

Kõigil on arenguruumi

Toobali sõnul on aga ka kogenud koondislastel veel piisavalt õppida. "Paljudel meestel kipuvad koondises kokku lepitud asjad meelest minema. Näiteks pärssis Tallinnas meie mängu päris suurel määral see, et tempomeestega oli kokku lepitud – nad lähevad igal juhul võrku ehk tõusva palli peale. Aga nad jäid poolteise-kahe meetri peale, kui vastuvõtt võrgust eemale tuli, sest nad on harjunud klubis nii mängima. Aga see pole nii, kuidas me koondises asju teeme. Kui on raske, siis sportlane läheb kohe mugavus­tsooni, mängib, nagu ta on harjunud," selgitab Toobal.

Seetõttu ongi Euroopa liiga nõnda oluline – terve suve koos olev koondis saab kõik treeneri soovitud liigutused endale lihasmällu tampida, et siis oktoobrikuisel EMil juba näidata parimat mängu.

"Põhiline on süsteemne koosolemine. Võrkpalliliidule tuleb kindlasti finantsiliselt väga keeruline suvi. Kuidas nad selle ära lahendavad ja meile tingimused loovad, sõltub juba teistest inimestest, aga meeskond on valmis treenima ja saama paremaks," võttis kapten kogu koondise nimel sõna.