Särasilmne tantsijanna Reane ehk Kalev/Cramo viimane võimalus ühisliiga võita (1)

Mis uue nädala esimesel päeval Himkis täpselt saama hakkab, seda aga eestlanna ei tea. Väidetavalt ümbritses sama üritust sarnane teadmatuse loor ka kahe aasta eest, kui finaalvooru pääses Reane praegune treener Alissa Montes. Toona selgus ilusaim tantsutüdruk, huvitav-huvitav, vabaviskevõistluse põhjal.

"Eks ta ole pigem klubile tähelepanu ja hea reklaam kui ilu selgitamine," annab Alissa mõista, et tegemist on ikkagi šõuga, mitte tõsise missivõistlusega. "Mingi tantsukava on ikka, aga pigem järelvideo tarbeks."

"Venemaale! Üksi! Oi, mis ma tegema pean!?"

Lõbureisiks Reane siiski oma äkkvisiiti – esmaspäeval sinna, teisipäeval tagasi – idanaabrite juurde ei nimeta. Pigem võtab ta seda kui enese proovilepanekut, aga ei salga, et hoopis vahvam oleks koju lennata, tiitel kotis.

Tegelikult oli kogu oma teadliku elu tantsu vihtunud Reanel õnne, et ta 32 kandidaadi – iga osaleva klubi kohta kaks tantsutüdrukut – seast lõppvooru pääses. Kui ülejäänud viis neidu selgusid online-hääletusel, siis esialgu ukse taha jäänud kalevlanna teenis spetsiaalselt žüriilt wild card’i.

"Ma olin Soomes, kui treener helistas," kirjeldab ta rõõmusõnumi jõudmist. "Alguses ma ei saanud üldse aru, millest jutt käib. Poolenisti oli juba meelest läinud see võistlus - ma olin kõige esimeses voorus, mis toimus märtsis."

Vene keelt ei karda

"Võttis natuke aega, siis hakkasin mõtlema – Venemaale! Üksi! Oi, mis ma tegema pean!? Sada küsimust tuli. Aga väga suur rõõm, et selline õnn naeratas," seletab ta õhinal.

Ei pelga Tallinna ülikoolis romaani keeli ja kultuure tudeeriv neiu sedagi, et pole vene keelega sina-peale saanud. "Ega ma end maha ikka ei müü," naljatleb ta ja lisab tõsinedes, et eks korraldajad ikka inglise keelt räägivad.

See, et ühest Suure-Jaani tüdrukust on saanud pealinna parima korvpalliklubi tantsutüdruk, on raske töö vili.

"Vaatasin, et ilusad suured tüdrukud tantsivad platsil, tahaks ka," meenutab Reane kümne aasta tagust aega, kui ta DanceAct tantsustuudio algajate rühmaga liitus. Sealt hakkas ta samm-sammu haaval edasi pürgima, kuniks viie aasta eest ta pingutusi nähti ning ta pääses stuudio esindusgruppi. Ehk tantsijannade sekka, kes muu hulgas võluvad publikut ka Kalev/Cramo kodumängudel.

Võhikust fännitariks

Ta tunnistab ausalt, et algusaastail ei jaganud ta korvpallist mõhkugi, nüüd on temast "olude sunnil" fännitar sirgunud. "Alguses keerlesid mõtted vaid tantsimise ümber. Nüüd on viies aasta, võtan kergemalt asju, ei lähe enam paanikasse, kui time-out’i vile käib. Rahu ja enesekindlus on tulnud ning on aega ka mängu jälgida," sõnab ta ja lisab, et tegelikult on täitsa põnev see korvpallivärk.

Meeskonna tegemised lähevad tantsijannale juba niivõrd korda, et kevadised finaalmängud viisid ta koos paari trupikaaslasega Tartussegi omadele kaasa elama. On’s piigal ka oma lemmik, kelle tegemisi ta erilise innuga jälgib? "Ma ei oska kedagi esile tuua. Nad on kõik nii tublid!" kiidab Reane Kalevi korvikütte.