Toomas Vara | Loodan, et Juventus annab Barcelona ründemasinale korraliku lahingu

Sellest mängust on kirjutatud juba kõikvõimalike nurkade alt. Ott Järvela üksi on tootnud umbes paarikümne tuhande jagu tähemärke, teist samapalju kirjutavad ülejäänud Eesti spordiajakirjanikud. Vastasseis on loomulikult intrigeeriv, kasutada saab mitmeid klassikalisi jalgpalliklišeesid, neist enimlevinud loomulikult stiilis "Barcelona rünnak versus Juventuse kaitse", "ründekolmik Messi-Neymar-Suarez versus Bonucci-Barzagli-Chiellini" (sellest triost viimane küll kahetsusväärsel kombel vigane).

Ja kuna mõlemad on võitnud sel aastal oma kodumaal juba nii meistritiitli kui ka karika, siis "ainult ühel on võimalik teha suur kolmik" on igas teises pealkirjas. Ülejäänud lood on stiilis "kuidas peatada Messi?" ning mõned julgemad küsivad "kas kolmepealine lohe Messi-Neymar-Suarez kägistab Torino vanadaami elusalt või surnult?"

Mina räägin teile hoopis kahest mehest platsi serval.
Massimiliano Allegri vs. Luis Enrique.
Mõlemad on esimest hooaega klubi peatreeneri ametis.
Mõlemad astusid väga suurtesse saabastesse.
ja nüüd on mõlemad vastu ootuseid(?) tegemas ajalugu.

Allegri võttis Juventuse peatreeneri ameti üle palavalt armastatud Antonio Conte´lt. Mehelt, kes oli viinud klubi kolmel aastal järjest Itaalia meistriks ja lahkus seejärel koondise peatreeneri ametisse. Mitte ainult suurem osa Juve fännidest, vaid kogu Itaalia arvas, et klubi on teinud halva valiku, sest Allegri viimane hooaeg AC Milanis oli leebelt väljendudes nõrk. Ometi on mees suutnud lisaks varakult võidetud Serie A tiitlile viia Juventuse sinna kuhu Conte lähedalegi ei jõudnud – Meistrite liiga finaali.

Ja täna ilmselt paljud nõustuvad, et Allegri käe all on Juve taktikaliselt küpsem ja paindlikum kui seda eelmise peatreeneri juhtimisel oldi. Kui Conte mängujoonist 3-5-2 võis suht kindlalt ette ennustada, siis tänase Juve mänguplaan on oluliselt raskemini ettearvatav. Ainult üks võit veel ja Allegri pääseb samasse nimekirja selliste legendaarsete, Meistrite liiga või selle eelkäija võitnud, Itaalia jalgpallitreeneritega nagu Nereo Rocco, Giovanni Trapattoni, Arrigo Sacchi, Fabio Capello, Marcello Lippi, Roberto Di Matteo ja Carlo Ancelotti. Väga lugupeetud seltskond igatahes.

Enrique lugu on üpris sarnane. Tema jaoks oli jalanõud sisse ja suureks talland' Pep Guardiola oma 14 karikaga aastatel 2008-2012. Ebaõnnestumise oht ja tõenäosus olid väga suured. Nii näiteks proovis vahepeal Barcelona peatreeneri saapaid ka praegune Argentina koondise peatreener Gerardo Martino, aga ebaõnnestunult.

Alates hooaja algusest räägitigi tihti ja kurjalt sellest kuidas Enrique on muutnud nii paljudele armsaks saanud tiki-taka inetult sirgjooneliseks ja seetõttu mitte-barcelonalikuks. Lisaks kuulsime umbes aastavahetuse paiku mitmeid erinevaid lugusid peatreeneri halbadest suhetest klubi superstaaride, eriti aga Messi ja Neymariga. Nende kõmulugude taustal ununes paljudel kontrollida protokolli, mis teadupärast ei valeta. Enrique on klubiga teinud esimesel hooajal parema võidud/mängud statistika kui seda on suutnud ükski tema eelkäijatest. Aga nende hulgas on lisaks eelpool mainitud Guardiolale veel näiteks Johan Cruyff, Sir Bobby Robson või Helenio Herrera.

Tänaseks on Enrique võitnud kodused La Liga ja Copa del Rey. Võit õhtuses finaalis ehk treble oleks Guardiola 2009. aasta saavutuse kordamine ja tagaks koha igaveseks Barcelona ja Euroopa jalgpalli ajaloos.

Ise loodan, et Juventus annab Barcelona ründemasinale korraliku lahingu. Ja et ei tuleks kinnist bussiparkimise tüüpi finaalmängu, mida kommentaatoritel on raske põnevaks rääkida, vaid et Juve näitab ka ründavaid liigutusi, tänu millele nii kaugele üldse on jõutud.

Ennustada on nagu ikka mõttetu kui oled kallutatud. Ise loodan, et Juve võidab 3:2.

Ja selleks, et tõeliselt eristuda teistest jalgpallist kirjutavatest tegelastest panen siia lõppu hoopis loo tervituseks meie võrkpallikoondisele, kes jõudis taaskord EM-finaalturniirile. PTLN ft. Eesti võrkpallikoondis – Per aspera Ad Astra