Maailma edetabeli kolmas Erika Kirpu pidi leppima kõigest 20. kohagaFoto: Valeriano Di Domenico
Spordiblogi
8. juuni 2015, 07:00

Merili Luuk | Kui medalit ei tule, pakime kotid kokku?

Nädal aega tagasi sõnas üks minu kolleeg, et epeevehklemine on seepärast niivõrd tore ala, sest eestlased saavad alati medaleid. Seni on Montreux's peetav EM aga tõestanud, et alati ei saa ning juba kolmandat aastat järjest ollakse maailmajao tähtsaimal võistlusel medalita. Vaadates aga võistluse käiku, oleks ennatlik matuseid pidama hakata.

Eesti epeenaiste parimaks individuaalseks esituseks jäi Julia Beljajeva 9. koht, mis on 2013. aasta maailmameistri hooaja parim tulemus. Veel jaanuaris võitles 22aastane tartlanna kõrgkooli lõpetamisest ja alavormist tulenevate probleemidega ning tõdes isegi, et tuleb vaid treenida, võistelda ning loota, et kord hakkab jälle kõik klappima.

Enim tegi head meelt aga esimest korda täiskasvanute tiitlivõistlustel esinenud Katrina Lehise 10. koht. 20aastane Haapsalu neiu läks vastamisi maailma teise numbri Ana Maria Branzaga, kelle vastu suutis kindlalt vehelda esimese perioodi, kuid lõpuks maksis siiski vähene kogemus – Pekingi olümpiahõbe jäi peale suisa 15:7. Arvestades, et Lehis on hetkel maailma tipus olevatest epeenaistest üks pikimaid, ei peaks tekkima kahtlustki, millega eestlanna mõne aasta pärast vastaseid nokkima hakkab. Seni tuleb lihtsalt kogemusi hankida ning selle võimaluse peatreener Kaido Kaaberma talle ka koondisesse võttes andis. Branza, muide, jäi hiljem medalita, mis tõestas Murphy seadusena, et medaleid ei saa kaela panna puhtalt edetabelipunktide põhjal.

Sama juhtus ka meie esinumbri, aasta naissportlase Erika Kirpuga. Maailma edetabelis 3. kohta hoidev MM-pronks võttis ootamatu 7:15 kaotuse vastu juba 1/16 finaalis, kuid seda mitte nõrgale vastasele – 2011. aasta Euroopa meistri Tiffany Geroudet'ga on vaeva näinud nii Beljajeva kui Embrich. Seni ülekaalukaimalt parimat hooaega näidanud Kirpule oli see kui külm dušš, millest võib MMi silmas pidades isegi kasu olla.

Olümpiapiletite jahile mõeldes – arvesse lähevad EM, MM ning MK-etappide neli parimat tulemust – on esmatähtis aga homne võistkonnavõistlus ning individuaalvõistluse põhjal on oluline tõik, et kolm Eesti naiskonna liiget oli 16 (ära jäi mainimata Irina Embrichi 12. koht – toim) parema seas. Mitu teist riiki taolise tulemusega hiilgasid? Mitte keegi.

Maailmameistri ning maailma edetabelis kolmandat kohta hoidva Venemaa esindaja Violetta Kolobova võitis küll kuldmedali, kuid tema kaasmaalannadest jõudis 16 sekka vaid üks – Tatjana Logunova. Teisel kohal oleva Rumeenia vehklejaid oli 16 hulgas kaks – Simona Pop võitis pronksi, eelnevalt mainitud Branza oli viies. Edetabeli liidri Itaalia vehkleja, mullune maailmameister Rossella Fiamingo teenis hõbeda, kuid temagi oli ainus saapamaa esindaja, kes kaheksandikfinaali jõudis.

Naiskond pääseks otse olümpiale juhul, kui veebruari lõpuks ollakse maailma edetabelis nelja parema hulgas. Kui esinelikusse ei kuuluta, peavad eestlannad olema maailmajao parimad. Algpositsioon on korralik: praegu ollakse maailmas viiendad, Euroopas neljanda asetusega.

Kuigi epeenaiskond on olnud Eesti üks tituleeritumaid, ei tohi siiski unustada mehi, kellest näitas võitlejahinge Eesti meister Sten Priinits. Kui Nikolai Novosjolovi järjekordne tiitlivõistlus ebaõnnestus – laeks jäi kõigest 40. koht, siis Priinits ületas haiguse ning tuli antibiootikumikuurile vaatamata individuaalvõistlusel 9. kohale. Vaid üks samm edasi ning medal ei ole siit kaugel! Ehk juba MMil?