Bakuu 2015Foto: Merili Luuk
Merili Luuk, Bakuu 12. juuni 2015 10:30
Minu esimene kombineeritud alade suurvõistlus. Euroopa mängud. Kõlab kahtlaselt, aga minu jaoks on need kui olümpiamängud. Sest melu on täpselt selline.

Kell 5 hommikul Bakuusse jõudes oli lennujaam rahvast täis. Täiesti imekspandav, millise hoolega inimesed siblisid. „Ahah, sul ei ole akrediteerimiskaarti? Teeme selle ära!" või „Keegi ei tulnudki sulle vastu?" millele järgneb kaasatundlik pilk. Jah, ei tulnud, ütlen mina ning ei tea, mida teha. Olukorrale leitakse lahendus – mind viiakse meediakülla ning kell 7 hommikul olen juba vastvalminud steriilses toas, mille mõõtmed ületavad minu Tallinna kahetoalist korterit.

Suurushullustus. Jah, sellise nimega saakski vast esimese ööpäeva jooksul kogutud muljed ühte patta panna. Aserbaidžaan pole raha priisanud: ainuüksi sportlas-ja meediaküla jaoks on ehitatud vähemalt tosin 20-korruselist maja, mille steriilsus hakkab kohe silma. Järgneva kahe ja poole nädala elavad siin ka eestlased, keda on tervelt 97 – läbi aegade suurim delegatsioon, mis kuskile saadetud.

Lisaks suursugustele spordirajatistele (millest räägin järgnevates blogipostitustes, sest eeldatavasti külastan neist igaüht) on rajatud kesklinna suur Euroopa mängude park, kus eile sai näha Michael Johnsoni tõrvikujooksu, tuleshow'd ning loomulikult erinevate Vene ja Aseri muusikute kontserte.

Ära on ehitud ka bussid (Vanad Ikarused!), taksod ning isegi metroo, kusjuures kesklinna sõitjatele (olümpiastaadioni ning – küla Koroglu ja kesklinna peatuse Icoriseheri vahel on 6 peatust) jääb silma, et kahes viimases peatuses on kivitahvlitele graveeritud metroopeatuste nimede asemel elektroonilised tablood. Muide, metroos kõlab igas peatuses kerge aseri muusikaviis – igas peatuses erinev.

Ükskõik kuhu sa ka ei satu, on Euroopa mängude reklaam või väike nännitelk üleval ja paar-kolm vabatahtlikku teed juhendamas. Ja isegi kui nad inglise ega vene keelt ei räägi, pursivad nad aseri-segakeele abil ikkagi aidata. Muidugi, keeleoskust tuleb tegelikult kiita sest nagu mulle ühes vanalinna kohvikus töötav Ulnur tõdes – endistes Nõukogude liidu maade elanikuna peab kõiki keeli oskama!

Mängud ise tunduvad aga kohalikele väga korda minevat. Eile lookles Bakuu ühes suurimas ostukeskuses korralik piletisaba ning kohaliku fotograafi Yoldani sõnul polegi alade piletid nii kallid – hinnad algavad 3 manatist (ligi 3,5 eurot) ning kallimad ulatuvad 15 manatini. Samas on ava – ja lõputseremoonia 68 000 pealtvaatajat mahutaval Bakuu olümpiastaadionil rahakotile paras põnts: hetkel on soodsaim pilet 100 manatit.


Küll pakuvad mängud ise jätkuvalt kõneainet – üks asi on loomulikult mängude mõttekus: osadel aladel saab teenida küll olümpiapääsmeid, mõned asendavad Euroopa mängud EMiga, mõned võtavad seda niisama võistlusena, kuid teine poleemikat pakkuv asi on toimumiskoht ehk Aserbaidžaan.

Miks priiskab naftariik oma raha ehitistele, kui riigis lokkab korruptsioon ning inimõigusi rikutakse, hoides aseri ajakirjanikke vangis. Eile pressikeskuses istudes saingi teada, et Guardiani ajakirjanikku ei lastud Euroopa mängudele. Miks? Aseri võimud olevat keelanud tal riiki siseneda ning mänge kajastada, sest just Briti ajaleht on olnud see, kes enim aserite teguviisi vaba ajakirjanduse printsiipi kasutades ning õigustatult kritiseerinud on.

Hiljem õhtul Iiri ajakirjanikega vesteldes selgus, et ka neil olnud oht mängudele mitte tulla. „Äkki peaks siis hoopis ise üritust boikoteerima?" arutles üks, kuid tõdes, et sportlaste nimel oleks see alatu. „Jätaks poliitika ning laseme sportlastel võistelda," tõdes teine.


Just nii see on – 6076 atleeti, 50 erinevat riiki, 253 medalit – minu järgnevad 17 päeva tõotavad tulla üpris põnevad ning töörohked! Olge lainel!

Õhtulehe spordireporter viibib Bakuus toimuvatel esimestel Euroopa mängudel AIPS meedia noorte reporterite programmi raames. Programmi raames väisavad 10 Euroopa eri riigi noorreporterid erinevaid alasid ning nende lugusid, videoreportaaže ning raadioklippe saab lugeda/vaadata/kuulata AIPSi ning Baku2015 koduleheküljel. Kui muljeid ja aega jagub, ka Õhtulehe spordikülgedel.