Merili Luuk | Euroopa mängud: 1.päev. Kogu tõde, mis juhtus austerlannadega (15)

Minuga koos läbib AIPSi programmi austerlane Martin, kes töötab Viinis ühes spordiraadios. Tema sõnul olla paljud bussijuhid võetud Euroopa mängudele tööle kui muuseas: kellel on juhiluba ning tahe mängude ajal lisaraha teenida (muidu vabatahtlikud raha ei saa, aga bussijuhid saavad), antaksegi buss juhtida. Nii võis saada selle saatusliku bussi juhiks, mis tegi niivõrd kiire pöörde, et ei suutnud teed ületavat sportlaste gruppi nähes isegi mitte peatada, täiesti suvaline aser, kes võib teenida leiba näiteks pagariäris või hoopis kuskil mujal.

Austria meediasse jõudnud ametliku versiooni järgi vajutas bussijuht aga kogemata piduri asemel gaasi ning just seetõttu oligi nii raske kogukat bussi sünkroonujujate läbilaskmiseks peatada.

Ometi tean ka mina seda ülekäigukohta juba üpris hästi. Nimelt ei ole siin jalakäijatel just eriti palju liikumisvabadust ning turvareeglite järgi peame liikuma kindlat joont pidi. Ühel hetkel tee kattub aga busside ning taksode sõiduteega ning tekibki küsimus: kuhu ma siis astuma pean?

Sama lugu on meediakülast metroojaama jõudmisega. Esmalt pead minema väravatest välja ning siis läheb meetrise laiusega rada piirdeaiast mööda, kust omakorda möödud ka sportlaskülast. Tee on aga pikitud aseri politsenike või sõduritega ning teisel pool teeriba on muru. Murule astuda ei tohi, kaks korda olen selle eest juba sõimata saanud. Nii et suru end kas või korrahoidjast mööda, aga läbi pead sa saama!

Teine lugu korrapidajatega oli mul eile hommikul. Nimelt on nii sportlaskülas – kui meediakülas mitu erinevat maja. Minu maja on number 2 ning see on ühtlasi meediakeskus. Juhuse tahtel on aga pooled minu programmi liikmetest minuga samas majas, teised aga majas number 1. Seal, nagu avastasime meie esimesel õhtul, elavad ka vabatahtlikud, koristajad ning mängude korraldajad ehk ühesõnaga kogu teenindav personal. Kui esimesel õhtul lasti mul seal vabalt käia, siis eile, kui pidin hommikul nendega kokku saama ning terve grupiga koos hommikust sööma, ei lastud mind kuskile.

„Teil ei ole siia ligipääsu!" öeldi mulle inglise keeles. Aga ma ju eile käisin siinsamas ning midagi pole ju muutunud? „Ei saa ja kõik! Minge teiselt poolt!" Selgitasin siis, et teisel pool on ehitus ning sealt mind niikuinii läbi ei lasta. Proovige ikka! Läksin ja proovisin ning tulin 10 minuti pärast sama targalt tagasi. Kell tiksus, meie ametlikust kokkusaamisest kell 9 hommikul oli möödas juba üle 10 minuti. Proovin siis uuesti samast kohast. Kutsutakse abijõud. Üks politseinik, teine politseinik, kolmas politseinik...

Lõpuks ümbritses mind 10 politseinikku ning 2 turvatöötajat, kes kõik üritasid läbisegi aseri keeles aru saada, kuhu ma minema pean. "Mitu inimest on vaja, et lambipirni vahetada?" meenus mulle üks nali. Lõpuks kutsuti suisa eriti ametlik mees, kes minult vene keeles aru päris. Rääkisin siis uuesti oma loo, et AIPSi programm, kohtumispaik on siin, oleme kahjuks eraldi majades jne. Tehti veel väike kõne kuskile, kuid ei mingit vastust. Ning lõpuks tuleb üks täiesti tavalistes riietes minust mitte just palju vanem aseri kutt, kes sõbralikult küsib, milles probleem ning kas ma tahan sisse minna. Tema ees avanesid kõik uksed!

Lihtsuses peitub võlu või oli ta lihtsalt maskeerunud turvaülem, ei tea. Aga mind ta igatahes aitas ning koosolekule jõudsin ka. Koosoleku tulemusel saadetakse mind täna karate-võistlustele. Teatavasti eestlased tihti karatevõistlustel ilma ei tee ning ühtegi kaasmaalast mul ka täna jälgida ei tule, seega pöidlad pihku – ma ei tea, mida ma tegema hakkan!

Õhtulehe spordireporter Merili viibib Bakuus toimuvatel esimestel Euroopa mängudel AIPS meedia noorte reporterite programmi raames. 10  eri riigi noorreporterid väisavad erinevaid alasid ning nende lugusid, videoreportaaže ja raadioklippe saab lugeda/vaadata/kuulata AIPSi ning Baku2015 koduleheküljel. Kui muljeid ja aega jagub, ka Õhtulehe spordikülgedel.