Spordiblogi

Ott Järvela | Euroopa mängud ehk Aserbaidžaani kassikuld (3)

Ott Järvela, 15. juuni 2015, 10:00
Euroopa mängude avatseremoonial tuld ja tossu kokku ei hoitud.Foto: KIRILL KUDRYAVTSEV
Aserbaidžaani pealinnas Bakuus reedel avatud Euroopa mängud ei ole oma kõlava nime väärilised. Euroopa riikide olümpiamängudest on võistlus sama kaugel kui Eesti veepallikoondis Rio de Janeiro olümpiast – kui asja ennast pole, puudub mõte teoretiseerida, mida kõike sellega teha saaks.

Vahet pole, millisest võistlusest jutt, aga pelgalt kõlavast nimest ei piisa, et tekiksid lugupeetud staatus, (tele)publiku huvi ja kajastus meedias. Kui sisuks kassikuld, siis ei aita seda väärindada ei ussi- ega püssirohi.

Samal teemal

Eesti spordistki leidub rohkesti näiteid, kus spordiala X räägib rind kummis, kuidas nad Euroopa ja maailma meistrivõistlustel platsi puhtaks lõid, jättes targu mainimata, et konkurents piirdus vähem kui 10 riigiga. Ning kurdavad siis Tujurikkuja pala "Olla eestlane on halb" motiivil "Miks keegi ei tunnusta?" komponeeritud nutulaulu kõigile kuulata suvatsejatele. Viimaste hulk, tõsi küll, väheneb iga korraga.

Euroopa mängud on samuti kassikuld. Idee võib olla isegi tore ja üllas, aga võistlus toimub ainult põhjusel, et Euroopa Olümpiakomiteede Liit leidis diktaatorliku Aserbaidžaani näol riigi, mis oli nõus naftaraha toel kogu selle pulli kinni maksma.

2019. aasta Euroopa mängudel korraldajat pole. Holland teatas eelmise nädala keskel loobumisest, sest kolmas sektor ei suutnud avalikku veenda võistlust finantseerima. Hollandi riigi otsus oli mõistlik, sest mängude kavva ei kuulu ei jalgpall, tennis, korvpall, käsipall ega ragbi ning kergejõustikus ja ujumises on tegu kolmandajärgulise võistlusega.

Euroopa mängude kontseptsiooni haprust tõestab ka päev enne avatseremooniat võistluse (korraldajad) sõnavabadust austava maailma silmis näoli mutta tõmmanud Inglismaa ajalehe The Guardian ajakirjaniku Owen Gibsoni Aserbaidžaani mittelubamine (varasemate režiimi suhtes kriitiliste artiklite tõttu).

Jalgpalli MMil või olümpiamängudel oleks säärane asi võimatu, sest FIFAl ja ROKil on võim säärane tsensuur ära keelata. Kui autoritaarne režiim pannakse valiku ette, kas tagada ajakirjanike vaba ligipääs või jääda suurvõistluse korraldusõigusest ilma, siis valitakse reeglina esimene.

Näiteks mullu Sotši olümpial andis seesama Gibson ja sajad tema kolleegid Venemaa pihta tuld nagu tahtsid. Euroopa mängud ellu kutsunud Euroopa Olümpiakomiteede Liit ei oma aga võimu, vaid on Aserbaidžaani diktaatori Ilham Ilajevi vang.

Võistlus ei toimu ju spordielu loomuliku arengu tulemusena, nagu said alguse jalgpalli MM ja olümpiamängud, vaid sõna otseses mõttes iga hinna eest maailma tähelepanu ihkava diktaatori armust.

Bakuust tõusev roiskunud lehk peletab eemale kõik tõsiselt võetavad riigid, kes võiksid tulevikus Euroopa mänge korraldada. Ainsad loogilised variandid 2019. aasta Euroopa mänge läbi viima on riigid, kus inimõigused sarnaselt Aserbaidžaaniga olematud.

Kõige ebameeldiva juures on tähtis tunnustada Bakuus võistlevaid sportlasi. Nemad on ausalt treeninud ja tahavad nüüd oma talenti võistlusolukorras proovile panna. Atleedid pole süüdi spordiametnike saamatuses. Bakuus võidetud medalite väärtuse määrab konkurents, mis mõnel spordialal vaieldamatult Euroopa esivõistluste vääriline.

3 KOMMENTAARI

a
ajakirjaniku hale vigin 17. juuni 2015, 14:15
Mida siin kiunuda. Rikas riik. Eestimaal on küla palliplatsi rajamise tarbeks ka tavaks Brüsselist raha nuruda.
d
don 17. juuni 2015, 07:17
Lp ajakirjanik! Turumajanduses on nii, et money talks, bullshitt walks. Kahjuks. Ahned Euroopa spordiametnikud ei suutnud ausaks jääda. Ah et sportlas...
(loe edasi)
Loe kõiki (3)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee