Eesti on võitnud Euroopa mängudel pronksmedaliFoto: JACK GUEZ
Merili Luuk, Bakuu 18. juuni 2015 11:33
Euroopa mängude mõttekus ja mõttetus pakuvad jätkuvalt kõneainet, kuid olen proovinud nende päevade jooksul sportlaste suhtumisest aru saada. Neile on see võistlus, paljudele tiitlivõistlus ning sellist mõtteviisi nagu „Ah, mingi suvaline võistlus, ma ei viitsi pingutada“ ei ole.

Kui tavaliselt on meedia paigutatud Mixed Zone’i, siis siin on selle nimeks I-zone ning näiteks Kristallihallis, kus on viis erinevat ala – taekwondo, karate, poks, võrkpall ja vehklemine – on I-zone ühendatud kõigi nende alade vahel. Seega olen näinud palju erinevaid sportlasi küll pisaraid valamas kaotatud/võidetud medali üle, kurnatusest kokku kukkunud atleete („Palun tooge mulle vett!“ on igapäevane lause) kui ka nende treenereid, kes kas solvunult või üliemotsionaalsena ruumi sisse marsivad. Medali võitmine on kõigile tähtis, olgu need Euroopa mängud, Panameerika mängud või Slovakkia meistrivõistlused.

Erinevate rahvuste suhtumine on aga väga huvitav. Minuga koos on AIPSi noorte reporterite programmis kaks aserit, austerlane, kreeklane, horvaat, bulgaarlane, ungarlane, šveitslane, maltalane, iirlane ning kasahh. Meie mentorid on itaallane, serblane ja ugandalane. Kui esimesel päeval said aserid medalid, kilkasid mõlemad tüdrukud rõõmust. Tänase seisuga on Aserbaidžaan võitnud 23 medalit, neist 11 kulda ning kui ma hommikul uurisin ühelt tüdrukult, palju neid medaleid on, vastas ta, et tal pole enam aimugi. "Neid on nii palju, kes neid ikka jõuab lugeda," tõdes ta.

Seda, et Heiki Nabi Eestile pronksi võitis, teadsid aga kõik, sest mõistsid, et väikeriigi jaoks on saavutus suur. Ning saavad nad aru ka sellest, kui ma ütlen, et ma pean kindlasti Kollo-Vesiku mängu nägema. "Mulle meeldib sinu rahvuslik entusiasm," tõdes ka mentor Riccardo.

Kuna meie tööpäevad on pikad (poksi finaal lõppes eile kohaliku aja järgi kell 21, maadlus läheb tihtipeale kl 22ni välja, rääkimata võrkpallikohtumistest, mis kestavad ka kella 1ni öösel), saame kokku alles hilisõhtul. Eile läks aga väga suureks vaidluseks, sest puudutasime pagulasteemat. Kas sportlane, kes esindab uut kodumaad, on medali võitnud ikkagi oma uuele rahvale või sünnimaale? 

Vaidlus tekkis sellest, et oleme viimasel ajal kirjutanud AIPSi programmi raames lugusid, kuidas paljud sportlased on oma kodakondsust vahetanud. Päris immigrandina pole keegi kuskile ümber asunud, aga sõja tõttu läks Aserbaidžaani elama näiteks Ukraina karateka Irina Zaretska, aserite lauatennisemeeskond on võtnud mängijad üldse Hiinast. Selgus ka, et näiteks aseritel polnud paar aastat tagasi ka rannavõrkpallikoondist, selle tarbeks osteti inimesed Brasiiliast appi ning koondises on neli brasiillannat. Keda nad siis esindavad - sünnimaad, kodumaad, ajutist maad?

"Sportlane võidab medali ju eelkõige endale oma saavutuste eest. See, mis kaasneb rahva poolt, on puhas sportlik hasart," sõnas seepeale meie mentor Riccardo ning usun, et tal on õigus.

Minu sportlik hasart jätkub täna iluvõimlemisel. Kuna eestlasi pole, saan arvatavasti kaasa elada Vene sportlastele, kelle graatsiat saad vaadata SIIT.

Õhtulehe spordireporter Merili viibib Bakuus toimuvatel esimestel Euroopa mängudel AIPS meedia noorte reporterite programmi raames. 10  eri riigi noorreporterid väisavad erinevaid alasid ning nende lugusid, videoreportaaže ja raadioklippe saab lugeda/vaadata/kuulata AIPSi ning Baku2015 koduleheküljel. Kui muljeid ja aega jagub, ka Õhtulehe spordikülgedel.