Merili Luuk | Euroopa mängude 7. päev: Buss - ajakirjanike sõber ja vaenlane (1)

Euroopa mängudel on 12 erinevat areeni: kergejõustik on olümpiastaadionil, erinevad võimlemised rahvuslikul iluvõimlemisareenil, judo, sambo ja maadlus Heydar Alijevi arenal, veealad ning rannavolle, - jalgpall ning 3x3 korvpall Euroopa mängude pargis, seejuures ujumine, vettehüpped ning kujundujumine on eraldi veehallis, poks, karate, taekwondo, vehklemine ning võrkpall Kristallhallis, lauatennis ja sulgpall Bakuu spordikeskuses, vibulaskmine Tofiq Ahramovi staadionil, laskmine laskmisareenil (sealt läheb läbi ka rattavõistlus), BMX velopargis, mägiratas teises velopargis, triatlon 12 km kaugusel Bilgah rannas ning aerutamine Mingacheviri asulas viietunnise sõidu kaugusel. Ehk – palju alasid, palju erinevaid võistluspaiku ja.. järelikult palju bussisõite.

Aga asi on selles, et buss ei tule.

Iga bussipeatuse juures on tavaliselt 10 vabatahtlikku. Miks neid nii palju on, ma pole siiani aru saanud, sest mõni lihtsalt tukub või loeb raamatut. Samas kehtib nende seas üldine reegel: „Bus comes in 15 minutes." (Buss tuleb 15 minuti pärast). Ootan Euroopa mängude pargis rannavollelt tulles selle aja ära, kuid sõiduvahendit ikka pole. „In 15 minutes" Järgmised 15 minutit oodata? Okei. Küsin igaks juhuks vene keeles üle. „5 minut!" Ahah. Järelikult tuleb buss kohe varsti? „Meibi."

Proovib järgmine ajakirjanik, itaallane. Sama vastus: „In 15 minutes". Läheb juba naljaks kätte – mul on veel aega, aga too Itaalia ajakirjanik peab kiiresti Kristallhalli (mida tegelikult kaugusest isegi näha on) võrkpallile jõudma. Teen siis nalja ja ütlen: „You always say that it comes in 15 minutes." (Te ütlete alati, et see tuleb 15 minuti jooksul) „Yes,yes, that is the rule!"

Üritan siis edasi uurida, et kas neile on seda õpetatud, aga ei minu inglise ega venekeelne ponnistus kasu ei too. Lõpuks tuleb üks vabatahtlikest minu juurde ning ütleb: „In 10 minutes no bus, you taxi." Ja nii juhtubki. Kui tavaliselt saavad uhkete logodega taksodega sõita vaid delegaadid ning sportlased, siis kupatataksegi meid bussi mittetuleku tõttu tasuta takso peale. Uhke värk!

Mõnikord aga nii hästi ei vea – kord Kristallhallist meediakülla sõites eksis buss üldse ära ning läks hoopis laskmisareenile, mis on ka teisel pool linnaotsa. Meid see enam ei häirinud, sest kell oli 10 läbi ning töö oli tehtud, samuti oli bussis ka WIFI. Kuid tihtipeale on mul ikkagi tunne, et nood vabatahtlikud (või korraldajad) ei tea, mida tähendab, et ajakirjanikul on kiire ja lugu on vaja ära saata. Seda enam, et paljudel maadel, näiteks ka Eestil, on kohal vähe ajakirjanikke ning võib juhtuda, et ühe päeva jooksul väisatakse suisa kolme või nelja erinevat ala erinevates linna otstes. Nii vaadati mind imeliku pilguga, kui ma Kristallhallist poksilt Meediakülla sõites oma lehelugu bussis kirjutasin. "You need to relax," arvas bussijuht. 

Bussis saab kuulda aga Vene ning Aserbaidžaani muusikat ning bussijuhid on üldiselt sõbralikud. Pärast mängude alguses sportlaskülas juhtunud õnnetust, kus bussijuht Austria kujundujujatele otsa sõitis, sõidab bussidekolonn linnas ringi vilkurite saatel, samuti kontrollitakse bussijuhte üha pingsamalt. Mis õnnetuse korraldanud mehest saanud on, ei tea täpselt keegi, kuid väidetavalt pisteti ta pokri. 

Õhtulehe spordireporter Merili viibib Bakuus toimuvatel esimestel Euroopa mängudel AIPS meedia noorte reporterite programmi raames. 10 eri riigi noorreporterid väisavad erinevaid alasid ning nende lugusid, videoreportaaže ja raadioklippe saab lugeda/vaadata/kuulata AIPSi ning Baku2015 koduleheküljel. Kui muljeid ja aega jagub, ka Õhtulehe spordikülgedel.