Kohalike lastega jalgpalli mängimasFoto: Merili Luuk
Merili Luuk, Bakuu 21. juuni 2015 13:30
Nädal aega töötanud, anti AIPSi reporteritele vaba päev. Kuid nagu ikka, ei osanud keegi eriti puhata, vaid võtsime linnas ette missiooni: uurida kohalikelt, mida nad mängudest arvavad.

Alustada polnud kaugelt. Nimelt on meediaküla juures asuva bussiparkla taga täiesti tavaline elurajoon. Elurajoon, mis ei meenuta teps mitte paneelmajade moodustist, vaid selline, kus inimesed elavad sõna otseses mõttes garaažitaolistes pisikestes majakestes. Kui üldiselt on see beežika taraga eemaldatud, siis leidsime augu, kust sisse pugeda. Näha oli silt: MARKET.

Ja oligi nii! Väike toidupoeke, kust saad kõike, mida hing ihaldab, alates tomatitest-kurkidest, lõpetades veini, õlle ja doktorivorstiga. Müüja sõnul on Euroopa mängud kui taeva kingitus. "Te näete meie ilusat riiki ning toote meile rikkust ja au!"

Kas mitte ei peaks vastupidi olema, mõtlesin, kuid tegin oma ostud ära. Nüüd, mitu päeva hiljem on kaupmees aga taibanud, et öö läbi lahti olev väike poeke on popp koht (meediaküla ja sportlasküla on piisavalt linnast kaugel ning asjad pole kaua lahti) ning hinnad on veidi krõbedamaks käinud. Kas ta seda mõtleski rikkuse ja au all? 

Ühel linnaväljakul nägime lapsi palli mängimas ning julgemad meie seast ei pidanud paljuks nendega jalgpalli mängida. "Ball, ball," karjusid lapsed ning saatsid meid uhkete pilkudega. Üks tumedate silmadega tüdruk tuli ning katsus isegi mu juukseid. Mõistsin, et ta pole varem siniste silmade ja blondide juustega tüdrukut vist kunagi näinudki.

Suurem vaatamisväärsus on aga meie grupi mustanahaline liige Arnold. Ugandast pärit kutt on AIPSi videoreporter olnud aastaid ning tõdes, et ta pole kunagi nii populaarne olnud, kui Bakuus. Miks? Nimelt on aseritel niigi suur selfievaimustus, mis Arnoldi liginedes läheb veelgi hullemaks. Nii otsustasime kreeklasega (vaesed Euroopa Liidu kodanikud, nagu me oleme) selfiemaaniaga raha teenida - üks selfie Arnoldiga = üks manat. Ärist küll asja ei saanud, sest Arnold vaimustus pildistamisest ka ise, kuid nagu me isekeskis arutasime - mängud on toonud Bakuu erinevatesse paikadesse kokku selliste rahvaste paabli, mida keegi võib-olla kunagi ei pruugi enam oma elus kogedagi.

Kesklinn on hilisõhtuti alati rahvast täis, mängude pärast on püstitatud erinevad lavad, eile toimus näiteks ühes klubis ka Euroopa mängudele pühendatud HIP-HOP muusikapidu. Finaalvõistluste aegu on tribüünid enam-vähem kaetud ning üha rohkem näeb linnapildis inimesi, kes käivad aseri lippudega ringi.

Nii jagunevadki ka meie küsitletud inimeste arvamused kahte lehte: on neid, kes usuvad, et president Alijevi teguviis oli õige ning sportlaste kulud peaksidki olema kaetud, sest head sportlased toovad ka rohkem vaatajaid ning tegelikult rohkem raha ning on neid, kelle arvates oleks võinud raha kulutada sellistele valdkondadele nagu tervishoid ja haridus. Arvatavasti üht õiget vastust ei leiagi.

"Ma ei taha teadagi, mis mängude tarbeks ehitatud hoonete ja masinatega saab," tõdes ka meiega koos viibiv aseri ajakirjanik Leman. Milline on praegusel hetkel aserite tulevikuplaan, saate lugeda homsest blogist. 

Õhtulehe spordireporter Merili viibib Bakuus toimuvatel esimestel Euroopa mängudel AIPS meedia noorte reporterite programmi raames. 10 eri riigi noorreporterid väisavad erinevaid alasid ning nende lugusid, videoreportaaže ja raadioklippe saab lugeda/vaadata/kuulata AIPSi ning Baku2015 koduleheküljel. Kui muljeid ja aega jagub, ka Õhtulehe spordikülgedel.