Mõned näited Toomas Kaldma juttudest.
Jalgpall
9. juuli 2015, 07:00

Toomas Kaldma: mees, kes vastutab Nõmme Kaljus muhedate pajatuste ja huumorimeele eest (5)

Kaheksa Eesti jalgpalli kõrgliigas veedetud hooaja jooksul on Nõmme Kalju treeneripingil toimunud mitu muudatust välja arvatud ühes ametis – meeskonna vanem oli ja on Toomas Kaldma ehk Tompa. Teistmoodi ei kujuta Kaljut ettegi.

"Toomas, räägi Õhtulehele sellest kah, kuidas sa rootslastega kavalaid kihlvedusid sõlmisid," hõikab Joel Lindpere. "Näe, ameeriklane läheb!" ei jää Tompa vastust võlgu. Säärane teisipäeva pärastlõunal Nõmme spordikeskuses toimunud lõõpiv dialoog on standard. Augustis 72. sünnipäeva tähistav Kaldma peab neid igal päeval hulgikaupa.

Meeskonna vanem on töö, mille ametijuhend koosnebki kahest sõnast: meeskonna vanem. Kaldma peab hoolitsema, et asjad oleksid korras. Kalju meeskonnas vahva meeleolu hoidmine on Tompa tööst oluline ja tema enda jaoks nauditav osa, sest seltskonna hing ta olla oskab.

Lugusid, nii õpetlikke, lõbusaid kui ka mõtlema panevaid, leidub Kaldmal virnade kaupa. "Neid ma räägin jah ja küsimusi pärin poistelt samuti. Näiteks eile küsisin Gröönimaa pealinna. Mitte keegi ei teadnud. Äkki nüüd edaspidi teavad."

Suusaseiklus Kasahstanis

Eelmise nädala edukas võistlusreis Kasahstani – Kalju alistas Euroopa liiga esimese eelringi avamängus Aktobe 1:0 ja on täna kell 19 Lillekülas peetava kordusmatši eel edasipääsu mõttes kerge soosik – andis Kaldmale põhjust meenutada juhtumisi reisidest Nõukogude Liidus.

Mängija ja hiljem kohtunikuna sõitis Kaldma läbi kõik endised liiduvabariigid. Kasahstan polnud erand. "Seal käisin mängijana päris palju. Eriti Alma-atas, mille lähedal on mägi nimega Tšembulak. Ükskord sõitsin köisraudteega üles ja laenasin suusad. Tulemuseks elu üks raskeim päev, sest suuskadega oli vaja ka mäest alla tulla. On ju reegel, et kui oled basseini ääres torni roninud, siis trepist alla tulla ei tohi, vaid tuleb hüpata.

Samamoodi suuskadega. Hakkasin mina Tšembulaki otsast suuskadel alla tulema ja kui olin 20 minutit sõitnud, siis kukkusin. Kohe olid kaks slaalomitüdrukut juures ja küsisid: kas teil on jalaluumurd? Vastasin, et veel ei ole, aga varsti tuleb. Õhtul kella viieks jõudsin siiski pärale."

Omapäraseid seiku meenub Kaldmal mujaltki. "Kohtunikuna käisin hästi palju Valgevenes, kus oli viis linna – Vitebsk, Brest, Gomel, Mogiljov ja Minsk. Väiksematesse kohtadesse edasilendu tuli Minskis kolm-neli tundi oodata. Pikutasin lennujaamas, spordikott pea all, kui miilitsad mööda jalutasid. Kuulsin, kuidas üks ütles teisele: "See on Toomas, ta on kohtunik, pole vaja puudutada. Las ta lamab."

Muuseas, Nõukogude Liidus oli kirjutamatu seadus, et kui koduvõistkond võidab, saab väljakukohtunik 100 ja abikohtunikud 50 rubla. Kui koduvõistkond aga kaotas, siis kohtunikku pärast mängu eriti tunda ei tahetud. Pidi ise vaatama, kuidas lennujaama saad. Muidu aga hoolitseti, et kõht oleks täis ja jook ees."

Kaldma rõhutab, et 100 rubla pärast ta vilepartiid ei moonutanud. Aga kui kodumeeskond juhtuski võitma, siis raha tagasi ka ei lükanud. "Minusse suhtuti igal pool hästi, sest ma ei läinud kellelegi ära tegema ega kukkunud kaarte loopima. Kui kaardid käibele tulid, oli Moskvas üks kohtunik Ivanov, kes andis esimeses mängus seitse kollast ja kaks punast kaarti ning arvas, et on NLi paremaid kohtunikke. Tulemus oli vastupidine – Ivanov enam ei vilistanud."

Viik ja edasipääs

Jalgpallis on kõige tähtsam mäng alati järgmine. Nörritav kaotus, mida ikka juhtub, tuleb ruttu mõtetest välja saada ja Kaldma muhedad pajatused hoolitsevad, et see Kaljus nii ka oleks. "Jalgpalluril peavad olema kolm omadust – töökus, ausus ja huumorimeel. Inimesel, kel pole huumorimeelt, on raske elada. Kalju poistel on sellega õnneks valdavalt asjad korras," märgib Kaldma.

Tänases Euroopa liiga mängus sõltub Kalju edu Kaldma sõnul väravavaht Vitali Telešist ja kaitseliinist. Kui nemad õnnestuvad, tuleb ka hea tulemus: "Mulle on sisemine hääl öelnud, et mängime viiki ja saame edasi. Seesama sisemine hääl ütles mulle, et ära mine Estonia laeva peale ja ma ei läinud, kuigi plaan oli."

Kaks lennuintsidenti

Mängija ja kohtunikuna Nõukogude Liidu risti ja põiki läbi lennanud mehena on Toomas Kaldmal tulnud üle elada kaks lennuintsidenti.

«Olin mängija, kui lendasime Luganskist Moskvasse ja maandudes kiilusid rattad kinni, ei hakanud veerema. Terve maandumisrada oli põlenud kummipuru täis ja meie lennuk kõhuli. Aga saime kenasti välja ja elame õnnelikult edasi.

Hiljem olin kohtunik ja tõusime kolmerattalise väikese lennukiga Simferopolist õhku, kui leedulasest peakohtunik nägi aknast, et parempoolse teliku rehv lotendas, kui see korpusesse sisse tõmmati.

Leedulane sosistas stjuardessile, et mitte paanikat tekitada. Too selgitas olukorda lennuki komandöridele, kes lasid üleval õhus teliku välja, suunasid prožektori peale ja veendusid, et kumm ongi puru ja kolme ratta peal maanduda ei saa. Lendurid olid meisterlikud ja maandusid kaht ratast – esimese ja vasakut kasutades. Pääsesime õnnelikult.»