Eesti vehklemisnaiskond sai MMil 9. koha.Foto: ALDO LUUD
Spordiblogi
20. juuli 2015, 07:00

Merili Luuk | Mis juhtunuks, kui vehklemisnaiskond talitanuks teisiti? (2)

"Ei liha, ei kala," iseloomustab üks vene väljend Eesti epeenaiste olukorda. Kõik eelnenud tiitlivõistluste medalid kahvatusid Moskva MMil hetkega, sest 9. koha tõttu on olümpiale pääsemine jälle üsna ähmane. Mis jäi tegemata?

Kuidas saab Eesti tituleeritum naiskond olla tiitlivõistluste tähtsas matšis niivõrd emotsioonitu, kuid järgmistes kindla käega vehelda? Asi pole vastases, asi on psüühikas. MMil kerkis esile kaks murekohta: aeg ja võistkonnavaim.

Eestlannadega võistluskalender algas oktoobris karikavõistlustega ning lõppes äsja MMiga. Selle aja sisse mahtus 5 MK-etappi, paar väiksemat satelliitturniiri, kaks tiitlivõistlust, Euroopa mängud ning treeninglaagrid. Seejuures oli iga kodune võistlus suure kaaluga: kes rohkem punkte kodusesse edetabelisse kogub, pääseb koondisesse.

Kuigi sportlased on harjunud tiheda graafikuga, kus hotelliseinu nähakse aastas rohkem kui kodukamarat, tunnistasid paljud, et keskendumine oli puudulik. Kui matši ajal läheb mõte uitama, pole võiduks võimalustki.

Kas olnuks targem end hoida ja pärast hõbedat toonud EMi mitte Euroopa mängudel võistelda? Arvestades, et täiskoosseisus Bakuus kohal olnud Rumeenia teenis MMil hõbemedali, ei tea vastust mitte keegi. Ometi võttis Euroopa mängude ja EMi kaotuse eest rumeenlannade esinumbrilt Ana Maria Branzalt MMil lõpuks revanši just 20aastane Katrina Lehis.

Koondisesse murdnud juunioride maailmameister vehkles pärast Euroopa mänge Saksamaal peetud laagris sakslannade ja rootslannade vastu nii, et veri väljas ning viha silmis, kuid see tegi ta tugevaks. Mida rohkem kogemusi, seda enam tulemusi, tunnistasid nii tema kui treenerid ning kust mujalt ikka neid ikka hankida, kui mitte võistlustelt? Tasuks ilus individuaalne 6. koht.

Võistkonnavõistlusel tahtis Lehis vihaga naiskonda halvimast päästa, kuid kogenematus maksis kätte: selle asemel, et tasa ja targu vehelda, läks ta vägisi torkama. Täpseid torkeid ei jagunud.

Samuti ei sobinud eestlannadele Moskvas proovitud uus süsteem, kus finaalipäeval võistlevad vaid kaheksa võistkonda. Hommikul Hispaania üle kerge võidu saanud naised pidid võitlema hea emotsiooni saanud jaapanlannadega, kes olid lisaajal võitnud ühe torkega Venetsueelat. Sama võttega – lisaajal ühe torkega – alistas Ukraina jaapanlannad veerandfinaalis ning võitis pronksi. Mullu oli aga just Eesti see, kes lisaajal võidutorkerõõmu koges ning võitis lõpuks MM-hõbeda, mida olnuks hädasti vaja nüüd.

Tõotatud maale ehk Riosse saamiseks on vaja olla järgmise aasta veebruaris toimuva Buenos Airese MK-etapi lõppedes olümpia edetabelis viie parema seas või ülejäänutest Euroopa tugevaim. Pärast MMi on Eesti 123 punktiga kaheksas, kuid lootust annab tõik, et vaid kaks naiskonda on end eest ära vehelnud: MMi võitnud Hiinal on 244 punkti, Rumeenial 220. Järgmised seitse võistkonda mahuvad 26 punkti sisse. Ees on neli MK-etappi, nõrgim tulemus ei lähe arvesse.

Eesti positsioon on jätkuvalt korralik, kuid teistele mõtlemine enam ei aita: tuleb end vaimselt kokku võtta ja panna, kuis võimalik. Sest muidu juhtub nagu olümpiatel aastast 1996 – maailma üks paremaid epeenaiskondi vaatab suurvõistlust televiisori vahendusel.