Minu sport, minu keha

Minu triatlon: Ursel Velve (36), ettevõtja

Triatloniga kohtusin neli aastat tagasi Otepääl puhates. Nägin, kuidas inimesed jooksid viimast otsa Tristar 111st ja see tundus nii äge. Järgmisel aastal oli elukaaslane end sellele võistlusele kirja pannud ja nädal enne seda otsustasin temaga kaasa minna. Erilist treenitust mul polnud. Olin küll varem osalenud Maijooksul – see 7 kilomeetrit tundus tol ajal ikka väga pikk. 

Olen pärit Saaremaalt, kus on läbipaistvad liivased rannad, nii tundus tume järvepõhi hirmuäratav, ujusingi vahepeal selili. Ratta laenasin tuttava tuttavalt, ratas oli tunduvalt suurem kui vaja. Kogu keha jäi kangeks. Ootasin väga, et saaks jooksma, kuid Otepääl kulgeb jooksudistants üles-alla, nii et see polnudki kuigi lihtne. Lõpus aga olin ikka väga rahul.

Minu vorm. Mulle meeldib vahelduslikkus. Triatlonis kujundavad keha kolm ala. Kui jooksus ja rattasõidus areneb peamiselt jalgade treenitus, siis ujumine annab just ülakehale hea koormuse. Tihtipeale ei mahu pluusid mulle enam selga. Jõuluvana tõi mulle ilusa triiksärgi, mis paraku on kitsas. See on siis miinuspool. Enesetunne on aga väga hea, sest tunnen, et kogu mu keha on treenitud ja toonuses.

Mulle meeldib väga, et keskkoht on trimmis ja kõhulihased hästi näha. Kestvusalad toovad lihased kenasti esile – jalgadel, kõhul, turjal, kätel. Mu elukaaslane teeb nalja, et peaksin minema bikiinifitnessi. Kui käin sõbranna juures massaažis, siis ta ikka ütleb, et näeb päriselt ka neid lihaseid, mida massaažikoolis õppis.

Nalja võib ju teha, aga mul on nagu sprinteri jalad. Tegelikult on meie perel naisliini pidi väga tugevad jalad ja kui trenni teha, paistavad sportlikud lihased rohkem välja.

Minu treeningud. Treenin 21CC triatloniklubis. Nädalas on kaks ujumistreeningut, esmaspäeval lühem – üks tund, laupäeva hommikul pikem – poolteist tundi kuni tund viiskümmend. Treener soovitab ka kolmas kord nädalas ujuda, aga väga tihti ma seda siiski teha ei jõua.

Kuna valmistun Ironmaniks, olen võtnud endale samas klubis eratreeneri, kes jälgib hommikupulssi ja seda, kuidas keha olukord on, ning vastavalt sellele teeb treeningukava.

Treenin umbes 12 tundi nädalas, puhkenädalal kuus tundi. Suvel maht kasvab. Rattatrenni teen tööpäevadel poolteist kuni kaks tundi, nädalavahetusel sõidan kolm-neli tundi. Eelmisel aastal jäin oma sünnipäevapeole hiljaks, sest juhtusime sõitma ratastega Paldiskisse, aga tagasi tulles oli selline vastutuul, millega ei arvestanud. Külalised olid juba kohal, kui meie sünnipäevale jõudsime.

Veel on väga oluline treenida kõhu- ja seljalihaseid, kord nädalas teeme Marko Alberti juhendamisel üldkehalist treeningut. Tööreisil on mul alati jooksuasjad kohvris kaasas, ärkan siis 5.30, et kella 6ks jooksma minna. Mu tütrel on neli korda nädalas treeningud, sageli saangi sel ajal ka oma trenni ära teha. Kui tunnen, et keha on väsinud, võtan puhkepäeva. See on väga oluline, et taastuda ja et lihased saaksid kasvada. 

Minu eesmärgid. Algul oli minu eesmärk hoida head füüsilist vormi. Mulle meeldivad sportlikud kehad – lihaste osakaal on kindlasti kasvanud. Ja kellele ei meeldiks hästi süüa, aga selleks, et see ei põhjustaks mingeid probleeme, tuleb energia ka ära kulutada. Olulisim on siiski vaimne pool – et saaksin tööstressi välja elada. See oligi põhjus, miks ma üldse trenni läksin. Mõtlesin, et ei saa enam muidu hakkama.

Kui mina sportisin, hakkasid ka kolleegid mu kõrval järjest rohkem trenni tegema ja rattaid ostma. Sellest ongi kasvanud minu uus eesmärk – tuua rohkem inimesi spordi juurde. Seepärast kirjutan ka oma blogi. Kellel on võimalik õhtul kaks tundi telekat vaadata, võib ju tunni sellest ka sportida. Tehnika pakub ju nii palju võimalusi, näiteks talvel sõitsin toas rattaga ja lugesin sel ajal raamatut või ajakirja, joostes kuulan audioraamatut.

Minu maraton:  Nele Laev (29), reklaamidirektor

Oma esimese maratoni jooksin 2011, see oli SEB Tallinna maraton. Enne seda olin käinud paljudel lühematel jooksuvõistlustel. Pühapäeval pidi olema maraton, ent jäin kolmapäeval haigeks. Nohu ja köha. Läksin rajale, kuigi paljud kindlasti ei kiida seda heaks. Nuuskasin rajal iga 15 minuti tagant. Aeg tuli 4 tundi ja 30 minutit, kindlasti oleks see olnud parem, kui oleksin olnud terve.

Pärast esimest maratoni sai mu keha väikese šoki. Läksin Vabaduse väljakult otse koju, heitsin nendesamade võistlusriietega voodisse. Ma ei käinud isegi pesemas. Õhtul ärkasin üles ja alles siis sain aru, mida ma olin teinud.

Minu treeningud. Mul on nõuandjaid ka, aga pigem treenin ikka enesetunde järgi. Tunnen ära, mida mul on vaja teha, kas pikemaid või lühemaid otsi. Paljud loevad kilomeetreid, mina mitte. Loomulikult vaatan aega, mis trennis tuleb, aga pigem naudin, et saan joosta.

Hommikul mu organism magab, aga õhtul pärast tööd on õige hetk – olen terav ja tunnen, et trennist on kasu ka. Suvel käin peaaegu iga päev jooksmas, mõni päev tuleb siiski vahele jätta, muidu lihtsalt kurnan end. Kuid ma ei näe põhjust, miks ma peaksin vägisi koju jääma, kui ma nii tahan minna. Teen siis pigem vaikselt. Paljud kurnavad ennast trennidega nii ära, et võistlustel ei suuda enam pingutada. Seepärast on enne olulisi võistlusi paus väga oluline.

Minu eesmärgid. Võistlustel tahan ennast ületada, see on raudselt eesmärk. Kui ikka jooksed järgmisel aastal parema ajaga, on väga hea tunne näha, et oled arenenud. Sõpradega võistlen ka (naerab). 

Mulle meeldib tunne, mis pärast maratoni tekib. Korraks on suur füüsiline väsimus, aga see läheb umbes poole tunniga üle ja siis tuleb selline energiavoog ja adrenaliin, et võiks teha mida tahes. Maraton on tohutult hea stressimaandaja, jooksed ära ja pärast on kohe tükk aega väga hea olla. Tekib optimism. Füüsiline eneseületamine annab nii palju jõudu juurde, et igapäevaelus kõigega tegelda. Enesekindlust ja tahtejõudu. See teeb palju tugevamaks inimeseks.

Minu vorm. Olen praeguseks jooksnud kuus maratoni, kaks Tallinnas, ühe Hiiumaal, Frankfurdis, Madridis ja Amsterdamis. Tegelikult lähevad mul lühemad distantsid paremini. Tuleb harjutada! Ainult professionaalsed maratonijooksjad alustavad väga noorelt. Normaalne on olla maratonis tippvormis 40aastasena. See tuleb kogemustega – esimene maraton võib olla hästi raske, aga edaspidi tekib juba mälu ning läheb järjest kergemaks.

Jah, mulle on antud kaasa saledam kehaehitus. Räägitakse, et ükski naine pole kunagi oma kehaga rahul. Pigem olen ma alati liiga vähe kaalunud. Ma olen alati unistanud, et mul oleksid ilusad lihased. Olen poolel teel nendeni (hakkab naerma).

Jooks ja jõusaal on andnud mu kehale vormi juurde, lihasmass lihtsalt kasvab ja jalalihased muutuvad ilusaks. Olen lisaks teinud jõusaalitrenni ja ujunud, et tugevdada ka ülakeha. Teen iga päev istuvat tööd, edasivaatavalt see kindlasti kasuks ei tule, praegu olen ma küll noor, aga... Sport hoiab inimesi nooremana ja toonuses.

Sport aitab selle vastu, et ei muutuks mugavaks. Pikad võistlused hoiavad teravana, sunnin end pingutama ja see suhtumine kandub ka teistesse eluvaldkondadesse üle. Sa ei anna nii lihtsalt alla! Mul on hea meel, et sport on andnud mulle hea füüsilise vormi. Ka haigusi jääb vähemaks, ei külmetu nii kergelt. Näiteks ma pole kunagi võtnud antibiootikume.

Minu motivaator. Ükskõik mille aluseks pean suhtumist – otsin pigem jah- kui ei-vastuseid. Teine on entusiasm. Kui mõnikord on tunne, et kohe üldse ei lähe või ei jõua või pole hea päev, siis tuleb mängu entusiasm – olla optimist lõpuni. Ühel aastal seisin Maijooksu stardis lindi ees ja tundsin, kuidas mu süda taob. Miks küll? Ma ju ei lähe koha peale jooksma. “Anna endale aru, et sa ikka iseenda pärast lähed!” Mu kõrval oli üks tüdruk, meie pilgud kohtusid, naeratasime. Olime segaduses, kas öelda midagi või mitte, aga paar minutit oli stardini aega. Ja siis ta lausus: “Ma ei tea, kuidas mul sel aastal läheb, eelmisel aastal läks küll päris hästi. Ah, tuleb lihtsalt entusiasmiga võtta.” Ma terve jooksu aja mõtlesin: “Issand, kui hästi öeldud.” Võistluse lõpus on seda hädasti vaja – ma teen selle lõpuni, ma jõuan! Ühel hetkel saad aru, et oledki sundinud ennast teistmoodi mõtlema ja ongi kergem lõpuni minna.

Minu rulluisutamine: Elen Puust (34), turundusjuht

Jõudsin rulluisutamise juurde 15 aastat tagasi ülikooli ajal. Elasin kodust eemal, materiaalselt polnud võimalik kuskil trennis käia ning otsisin treenimisvõimalusi värskes õhus. Ühel varakevadisel päeval said koos sõbrannaga uisud ostetud. Mäletan, kuidas me uljalt Tallinnas Viru keskuse juurest Mustamäele ühiselamute juurde uisutada otsustasime, ilma igasuguse turvavarustuse ja oskusteta. See oli üks hirmus kogemus (naerab).

Minu eesmärgid. Tahan olla kehaliselt aktiivne, et oma kahe lapsega sammu pidada. Kindlasti aitab rulluisutamine vormis püsida, maandab pingeid ja on suurepärane võimalus olla iseenda ja oma mõtetega. Ma ei olnud kunagi ühtegi spordiala võistlemise eesmärgil harrastanud ja Tartusse kolides ei osanud ma isegi mõelda, et kunagi maratonil mõnd ala kaasa teen. Õige pea sai selgeks, et üks õige tartlane on neli korda aastas maratonirajal, ja nii ma siis 2009. aastal katsetama hakkasingi. Kui algul tundus, et rulluisu-maraton hirmutab enim, siis tegelikult on need ühed turvalisemad olnud. Viimastel aastatel olen juba kõigil viiel alal võistelnud, see tsükkel on nii mõnus ja vaheldust pakkuv. Teen seda esmalt vahva seltskonna pärast ja eks ka väike võistlus iseendaga viib rajale.

Minu treeningud. Kõige enam paelub mind mõte, et olen vaba kindlatest treeninguaegadest ja -kohast – lähen siis, kui saan või soov tekib. Rulluisuhooaeg algab minul juunis, kui päevad on pikad ja õhtud suviselt soojad. Ideaalis soovin ma 3–4 korda nädalas rajale jõuda, aga alati see nii ei lähe. Kui on pere, tuleb vahel teha valikuid ja mõnest trennist loobuda. Eelmise hooaja alguses oli mu tütar 7kuune ja see oli üheaegselt hea ja keeruline aeg treenimiseks. Kõndisin iga päev ligikaudu

10 kilomeetrit, mis on küll piisav aktiivsus, kuid ootasin väga seda kolme korda nädalas, mil sain minna rulluisutama. See aitas laadida patareisid, teisalt võtsin seda tõsise trennina ja hoidsin alati tempo üleval, et kasutada aega maksimaalselt.

Motivatsioon oli laes ja soov endisesse vormi saada suur, samas oli raske trenniks kuluvat pooltteist tundi ajakavasse paigutada. Rulluisutamine on väga mõnus spordiala – kui füüsiline vorm pole hea ja pead päris algusest alustama, on lihtne valida sobiv tempo ja säilitada motivatsioon. Rulluisutades on igal treenituseastmel võimalus areneda: kas kasvatad tempot või pikendad distantsi. Eelmise hooaja esimestel treeningutel kulus mul 11 km läbimiseks 55 minutit ja paari kuu möödudes juba 20 minutit vähem, enesetunne aina paranes ja nii sündis mõte sõita Tartu rulluisumaratoni pikk distants Jõgevalt Tartusse. See oli äge kogemus!

Kui rulluisuhooaeg läbi saab, sõidan rattaga, talvel teen murdmaasuusatamist ja käin korra mägedes, kevadele lähen vastu kepikõnniga.

Minu vorm. Minu jaoks on sport osa igapäevaelust, mul ei ole omaette eesmärk jõuda ideaalsesse vormi, tahan olla piisavas liikumises ja toonuses, et ennast hästi tunda. Trenn on mulle pigem võimalus keha tasakaalus hoida ja pingeid maandada.

Rulluisutamine sobiks kindlasti ka kaalu alandamiseks, koos tervisliku toitumisega. Põhikoormuse saavad muidugi jalad, aga tänu tasakaalu hoidmise vajadusele treenib salaja kogu keha. Tehnika ja treenituse paranedes on võimalik kogu keha koormust suurendada tempo ja kätetöö arvelt. Minu jaoks on alati kõige nürim olnud võhma treenida, rulluisutades tuleb see kuidagi kiiremini ja kergemalt kätte.

Mind ei ole kunagi ükski spetsialist juhendanud ja alles paar hooaega tagasi hakkasin mõtlema, kas minu sõiduvõtted ja -asend on üldse õiged. Tutvusin õppevideote ja juhenditega, analüüsisin oma sõitu. Tegin korrektiive oma kehahoiakus ja tõukes/sammus, tundsin, et kasvas koormus reie siseküljele ja alaseljale. Üldiselt on mind alati peibutanud teadmine, et uisutamine vormib kaunid jalad ja tuharad, seda muutust olen oma kehal märganud.