Jalgpall

INTERVJUU | Karol Mets puhkusest, elust ja jalgpallist Norras, Eesti koondisest EM-valiksarjas ja võluvast Viljandist (2)

Marek Tiits, FCF Magazine, 21. juuli 2015 08:00
Eesti jalgpallikoondise mängija Karol Mets.Foto: ALAR TRUU
Õhtuleht avaldab eilse Premium liiga kohtumise Tallinna FC Flora - Paide Linnameeskond kavas ehk FCF Magazine'is ilmunud pika intervjuu endise FC Flora, praeguse Stavangeri Vikingi jalgpalluri Karol Metsaga.

Silm tabab esmaspäeval 13.juulil õhtuselt õdusal Viljandi staadionil Flora-Tuleviku kohtumist jälgides tribüünilt tuttavliku pika kuju. Jah, veendun veidi hiljem, Karol on kodus käimas. Järgmisel päeval võtan temaga ühendust ning uurin, et kas kodukäijal oleks mahti linnas kohtuda ning veidi juttu puhuda. Karol on kohe nõus ning veel sama päeva õhtul oleme end juba mõnusalt Fellini kohvikus sisse seadnud, et Karoli äsja alanud väliskarjäärist ja muustki rääkida. Karol on silmnähtavalt heatujuline ja jutukas - ta on üle pika aja Päris Koju jõudnud.

Tere, Karol! Tabasin su eile Tuleviku-Flora liigamängu vaatamas. Said vanade sõpradega kokku?

Samal teemal

Vaatasin, jah, mängu, aga ega paljudega ei rääkinud, suhtleme nendega teisel ajal ja teises olukorras. Mängijaid, kellega koos mängitud, on nii palju, et ei jõua nende kõigiga korraga rääkida. Ega mulle meeldi ka niimoodi, kõigi ees. Mõtle, kui Ragnar Klavan oleks sinna mängule sisse jalutanud, kõik oleks kaelad paigast ära keeranud, mäng oleks hoopis teisejärguline olnud. Mina õnneks veel nii ennast ei tunne! (Naerab).

Puhkus, mida veedad, oli plaaniline või tuli äkitsi?

See oli ikka ammu teada, et nädal aega. Liigas on paus ja osad satsid mängivad euromänge. Need, kes ei mängi, saavad valida, kas treenivad või puhkavad. Meie punt on praegu neljandal kohal ja öeldi, et okei, nädal on vaba! Kõik olid rahul, keegi ei protesteerinud. Kes läks Aafrikasse ja kes kuhu. Mina kah, neiuga lennuki peale ja koju, päeva veetsime Tallinnas ja nüüd oleme Viljandis.

Suvine Viljandi on siis maailma parim koht kuhu tulla?

Muidugi! Alati esimesel võimalusel lendan siia. Kahjuks ei saa sel aastal folgile tulla, see mulle väga meeldib, sõpradega seal kohtuda. Sel aastal paraku on sellel ajal mängud ees.

Räägime sinu üleminekust. Kui koondises oma esimesed esitused tegid, hakkasid kohe pihta jutud, et ega seda meest kauaks Eestisse ei jagu. Mida paremini mängisid, seda valjemaks läksid jutud. Kui tuli uudis, et Mets liitub Stavangeri Vikingiga, oli palju pettunuid – et läheb jälle eestlane sinna Skandinaaviasse ja sinna ta jääb... Aga nüüd oled klubis põhimees, üks väheseid, kes mänginud kõik mängud 90 minutit.

Ei ole kõik, ühes mängus sain punase, kaks kollast õigemini. Siis jäi üks vahele. See oli üldse üks pull mäng, paras thriller. Kodus, Valerenga vastu, kaotasime 3:4. 0:3 pealt tulime 3:3 peale ja 90+2 minutil lasime neljanda lüüa. Norrakatele väga meeldivad sellised lood, peale seda mängu räägiti, kuidas kaotasime mängu, aga võitsime nende südamed ja nii edasi. Aga mängu osas... Ega ma ütle, et ma seal hirmus mängumees olen. Alles kohanen, keskendun maksimaalselt, et teeks omad asjad ära, ei jääks kellelegi milleski alla. Nii-et neile, kes arvavad, et see oli nadi üleminek ja arvavad, et ma peaksin seal hullu mängu tegema, pean pettumuse valmistama: olen oma arust täitsa tavaline keskmik, teen kõvasti tööd ja raban. Selliseks ma end ei pea, keda kõrvaline inimene mängule tulles kohe nägema peaks. Eks mul ole omad nüansid, mida teistel selle positsiooni mängijatel ei ole ja teistel on asju, mida mul ei ole.

Jah, eks see ole... Kui kõik mängijad on terved, siis keegi peab paratamatult välja jääma, aga mina olen pidevalt mänginud ja mul on selle üle hea meel. Halvasti vist pole mänginud.

Alustasid keskkaitses, aga nüüd oled ka seal ikkagi liikunud keskpoolikusse. Rahvusvahelised treenerid näikse sinu väärtust keskpoolikus kõrgelt hindavat. Kummana end siis hinges ikkagi tunned, kaitsja või poolikuna?

Eks järgmine hooaeg näitab seda paremini. Olen siiski keskkaitsja, kes aitab meeskonda ka keskpoolikuna ja kuna olen poolikus rohkem mänginud, siis on seal ka paremad esitused välja tulnud.

Koondisest alanud keskpooliku posängis tunned end ikkagi mugavalt?

Arvan ise, et parimad mängud, mis ma Norras teinud olen, on siiski sel positsioonil tulnud, jah. Kaitses mängides mäletan üht Rosenborgi mängu, kus põlesin ikka täitsa läbi, saime 4:0 tappa ka, minu pealt löödi üks või kaks väravat. Poolkaitses on täitsa okei mängud olnud. Olen oma olukorraga rahul. Kindlasti ei ole kõik ideaalne, aga on täitsa normaalne.

Meie alaliidu president Aivar Pohlak manitseb viimasel ajal noori mängijaid välismaale siirdumise plaane ehitades ettevaatlikkusele ja kaalutlemisele. Kuidas sa ise praegu tunned, kas on mingi tundealge ka kuskil peidus, et äkki oleks võinud ka ikkagi suuremat kala püüda?

Ma arvan, et seda suuremat kala ei oleks tol hetkel kinni püüdnud. Olen väga rahul, et mängida saan ja kui edasi mängin, siis küll see suurem kala ka tuleb. Stabiilselt oma asja ajades tulevad ka suuremad võimalused. Minu eesmärk ei ole kindlasti jääda karjääri lõpuni Norrasse mängima. Üleminekuga seoses oli ikkagi lõppude lõpuks otsus minu teha. Minu vastu huvi näidanud klubides treenimisest ja trial'itest ma ei olnud väga huvitatudki, pika ja raske hooaja lõpp oli, koondisemängud ja puhkus seetõttu väga oluline. Olin seisukohal, et kui keegi mind tahab, siis olen end piisavalt näidanud. Ega huvitatud klubide poolt ka väga suurt soovi ei olnud mind treeningutel proovida.

Mitte eriti. Kuna Vikingi huvi oli suur ja nad olid mind pikalt jälginud, käisid mind isegi Tallinna Kalevi vastu peetud mängul vaatamas, siis võis eeldada, et nende huvi on kindel ja otsused tehtud.

Viking on sinu esimene välisklubi. Kui üleminek käiku läks, löödi sulle üsna kõva vurr peale. Ühel hetkel olid läinud ja seal paigas. Kuidas sisseelamine läks?

Norras see ei ole väga raske. Suhtlen Taijo Tenistega tihti, ka tema ütles, et inglise keelt räägivad kõik ja inimesed head, vimma keegi ei vea. Väljakul pusid täiega ja pärast oled sõber. Ei olnud mitte midagi rasket, pigem puhas nauding. Iga päevaga tulid asjad järjest kergemini kätte, mingeid probleeme mul küll ei olnud. Leidsin kohe sõbrad, kes aitasid. Islandlased on väga mõnusad inimesed, nendega leidsin koheselt ühise keele.

Milline Vikingi rahvusvaheline koosseis üldse on?

Praegu on meil umbes viis aafriklast, üks neist ei räägi ühtki keelt, neli räägivad inglise keeles. Islandilt on mitmeid... Kümme välismaalast võib meeskonnas üldse olla, meil on täpselt kümme täis.

Milline on linn, millised tingimused?

Ilus loodus, nagu Norrale ikka kohane. Preikestolen on seal hästi lähedal. Suur kalju, kaks tundi matkad üles, sealt on kilomeetri kõrguselt vaade alla vee peale, väga ilus. Linn on umbes Tartu suurune, samamoodi ilus ja puhas. Klubi tingimused on suurepärased. Jäävannid, mullivannid, massaaž, treeningrattad, kõik, mis vaja enda keha hooldamiseks. Sisehalle kaks tükki, suur muruväljak 16 000 kohalise tribüüniga, jõusaal. Millestki puudus ei ole, tee aga trenni.

Oleme rääkinud Raio Piirojaga ja Enar Jäägeriga, mõlemad on jutustanud, kuidas Norras linnad elavad jalgpallirütmis. Kuidas see Stavangeris on?

Ei teagi... Kui tavaliselt klubi kaks mängu võidab, siis kolmas kodumäng on puupüsti täis. Meie võitsime neli mängu järjest, oli 7000 pealtvaatajat – kaotasime kaks järjest, oli 11 000. Praegu muidugi inimesed puhkavad, keskmine ongi 7000 kandis. Kuueteisttuhandesel staadionil see tundub muidugi vähe.

Norra liigavuti fännid on kohaliku alaliiduga omajagu sõjajalal mängupäevade osas, kuivõrd kursis sa sellega oled?

Üldse ei ole. Ma kohalikke uudiseid praktiliselt üldse ei jälgi. Kui Facebookis keegi midagi jagab, siis loen, aga meediat, lehti ei jälgi üldse. Eesti uudistega hoian end kursis, need on üldiselt huvitavamad kui kohalikud. (Naerab). Aga kui fännidest rääkida, siis Aalesundis on väga mõnus atmosfäär, kompaktne staadion, aktiivsed fännid. Aga ega meil ka midagi nuriseda ei ole.

Aalesundi võitsite äsja kodus 4:1. Oli selline seljavõit veidi ootamatu ka?

Noh, võõrsil me võitsime neid 4:0, aga samas see oli selline mäng, kus võinuksime 10 minutiga ka 0:3 taga olla. Norra liiga ongi säärane ettearvamatu – võidame kodus Moldet ja kaotame võõrsil esiliigast tõusnud Sandefjordile... Täpselt nii ongi. Võta kasvõi Pavel Londaku tiim, Bodo Glimt – oli täiesti viimane sats, aga võitsid võõrsil Valerengat, mis mingi loogika kohaselt ei oleks tohtinud juhtuda, samamoodi võitsid kodus Rosenborgi, liidreid... Uskumatu, keegi poleks enne mängu midagi sellist oodanud.

Pealtvaatajate numbrid, millest sa räägid – 7000, 11 000 jne – on Eesti liiga kontekstis üsna hoomamatud. Milline see vutifänlus sealmail üldse on? Olen sinu kodumänge ikka jõudumööda kõiki vaadanud, millest striimid olemas – mulle tundub Norra vutipublik üsna vaikne ja vagur olevat?

On jah, üsna vaikne. Samas hiljuti mängisime Drammenis Stromsgodsetiga, esimesel poolajal jäime vähemusse ja siis oli küll tunda, kuidas kodupublik ärkas, iga väiksema vastaste pallivõidu peale ajasid inimesed end püsti, võimas atmosfäär. Endalgi oli võimas tunne, kuigi nad minu vastu laulsid.

Kui palju mängutemposse lülitumine energiat võttis, kui suure surve alla siit minnes sattusid?

Ei ütleks, et midagi rasket oli. Enda arust olen kiire kohaneja, võtsin ka sealse tempo ruttu omaks, järeleaitamist ei vajanud. Läks hästi, ei tekkinud olukordi, kus üleliia lihtsalt oleksin palli kaotanud või et tempo oleks nii kõrge olnud, et ma poleks jõudnud mingeid kohti väljakul katta. Mingid eeldused on mul ka looduse poolt antud, joosta jõuan ja Florast kaasa saadud põhi oli täiesti piisav, et valutult peale minna.

Sina ja koondis. Olid see, kes tegi Pehrssoni taktikepi all koondises fännide poolt aastaid nõutud noorenduskuuriga otsa lahti, sinuga koos alustasid Ken Kallaste, Ilja Antonov – samuti kindlad põhimehed, kelles keegi enam ei kahtle. Nüüd aga on samm veel edasi tehtud, koondises Alliku ja teised...

Jah, jube tore oli, kui koondisse tulin ja Gusja (Maksim Gussev – toim.) vastu kõndis! Gusjaga mul oli ka Floras väga hea klapp. Allikut ja Gusjat on väga hea meel koondises näha ja nendega sellises olukorras kohtuda, lugusid vahetada. Nad on muidugi ka kõvasti tööd teinud selleks, et kutset teenida – niisama ei tule küll mitte midagi, see on kindel.

Oleme näidanud, et noore koondisega annab mängida küll. Sloveenia on kotti pandud, inglased pidi ninast vere välja pingutama, et enne lõpu oma värav kätte saada...

Jah, võõrsil Leeduga mäng oli selline... Tegelikult täielik viigimäng, põrkas pall ette ja lõid ära. Ja muidugi see San Marino... Ei oleks keegi uskunud, et selline tulemus tuleb, see ei saa ju võimalik olla... Jalgpall aga on selline mäng – pole sinu päev ja...

San Marino viik ristiti kiirelt Eesti vutiajaloo häbiväärseimaks tulemuseks. Mõni aasta tagasi „vana kaardiväega" Fääridel vastu võetud häving oli troonilt tõugatud. Kuidas sellest jubedast viigist taastuti, kuidas tagasilend koju peale sellist katastroofi välja nägi?

Kõige häirivam ongi see, et peale selliseid mänge lihtsalt ei tule und, ei saa magada. Mina näiteks olin terve tagasilennu üleval, pea oli paks otsas. Kammid peas seda mängu läbi, mõtled, kuidas see võimalik oli... Aga nii see on, kui sellisele vastasele esimesel poolajal ära ei löö, siis teisel poolajal tiksub iga minut nende kontosse ja mäng läheb närviliseks.

Peale Fääride hävingut tuli koondise mängukõveras järsk tõus. Ka peale San Marino hävimist oleme hästi mänginud...

Järgmised kaks mängu – Leedu kodus ja Sloveenia võõrsil – tuleb ära võtta. Kodus Leedut võita ja Sloveeniast vähemalt viik ja on kõik kaardid valiksarjas veel lahti. Annaks veel taevas, et teised ka meile midagi kätte mängiks. Ei usu mina, et siin valiksarjas veel kõik öeldud on.

Sa kasutad oma väärtuslikku nädalast puhkust selleks, et tulla koju, selle asemel, et minna end kuhugi päikese alla laadima. Mis on see – peale selle, et see on kodu – mis sunnib sind igal ajal Viljandisse tagasi tulema?

Mul on siin lihtsalt mõnus! Kodu, suur aed, sõbrad, kellega trenni teha. Vanaema elab lähedal, saab talle külla minna. Suvine ilm – suvel on Viljandis käed-jalad tegemisi täis, alati on kusagil midagi nokitseda. Viljandi on südames lihtsalt!

Eilsel Tuleviku-Flora mängul oli sul tribüünil raske ka? Minul viljandimaalasena oli... Aga sina – sa tuled koju, staadionile, kust kõik algas ja seal mängivad meeskonnad, kust sa suurele teele läksid...

Mina ütlen ausalt, et olin Viljandi poolt! (Naerab.) Ei olnud küsimustki! Floras olen küll kaua mänginud, aga see siin on kodu ja siin mängivad poisid on kõik mu sõbrad ja tuttavad, kellega koos kasvatud ja trenni tehtud. Ei tekkinud, jah, küsimust. Tuleviku ja Kalju mängul (mille Tulevik 1:0 võitis) oleks küll tahtnud ise kohal olla! Aga vaatasin Postimehest või kust seda üle kanti. Jällegi – uskumatu, kuidas sellised tulemused tulevad. Sander Post tegi muidugi elu mängu. Müts maha, see ongi see, mis liiga huvitavaks teeb.

Nüüd vist enne koondisemänge jälle koju ei saagi?

Jah, septembris, aga siis ainult Tallinnasse, siia päris koju siis ei saagi. Siia saab ilmselt alles detsembris uuesti.

Aga nende hetkede nimel tasub elada.

Jaa, absoluutselt! Väikevend kasvab ka nii kiiresti, et...

Kokkuvõttes – oled rahul, õnnelik ja tunned end hästi?

Jah, täpselt nii. Samas muidugi ei lase end hetkekski lõdvaks. Naudin seda tööd... Ei, ma ei saagi seda tööks nimetada. Naudin seda, mida teen!

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee