Spordiblogi

Ott Järvela | Mõistlik oleks jätkata Pehrssoniga 2020. aasta EMini (7)

Ott Järvela, 27. juuli 2015 10:29
Eesti jalgpallikoondise peatreener Magnus Pehrsson.Foto: ALAR TRUU
Eesti Jalgpalli Liidu (EJL) otsus sõlmida rahvusmeeskonna peatreeneri Magnus Pehrssoniga uus kahe-aastane leping on õige. Rootslase juhendamisel on meeskond arenenud ning koostöö jätkamine loogiline. Kui alaliidule midagi ette heita, siis kontrahti lühidust - tegelikult oleks mõistlik lüüa käed viieks aastaks, 2020. aasta EMi lõpuni.

Oleme ausad, järgmisel sügisel algavas MM-valiksarjas Eesti meeskond edasipääsule pigem ei pretendeeri, sest 52-st valiksarjas osalevast Euroopa koondisest pääsevad EMile vaid 13.

Samal teemal

Eesti senine parim tulemus pärineb 2012. aasta EMi valiksarjast, kui jõudsime play-off'i (jagasime kohti 17.-20.). Turniirisüsteemis ehk juhuse ja õnne osakaalu vähendaval meetodil peetavas valiksarjas 13 sekka jõudmise võimalus on Euroopa 10 väiksema jalgpalliriigi sekka kuuluval Eestil nii tilluke, et MM-valiksarjas ainult sportliku tulemuse püüdmisele keskendumine pole mõistlik.

Olen varemgi rõhutanud, et Eesti jalgpallimeeskonna jaoks on rahvusvahelise edu saavutamine jõukohane vaid puhanguti. Rivaalidest väiksem mängijate valik seab piirid, mida saab nutikusega nihutada ja õgvendada, aga mitte püsivalt murda. Tark oleks proovida neid edupuhanguid a la 2010-2011 meile sobivalt ajatada.

MM-valiksari peaks Eesti meeskonna jaoks olema ettevalmistus EM-valiksarjaks, kus saadaval mitte 13, vaid 24 pääset (2020 EM toimub 13 Euroopa riigis, seega korraldajale kohta eraldada pole vaja). Et võita jackpot (jõuda finaalturniirile), tuleb panused asetada ühele kaardile. Nii valiksarja kui ka peatreeneri osas.

Pehrsson sai meeskonnaga esimest korda kokku 6 kuud enne käimasoleva EM-valiksarja algust. Elu tõestas, et aeg oli liiga napp. Mulluse sügise esitused Sloveenia (1:0), Leedu (0:1) ja Inglismaa (0:1) vastu olid korralikud, aga terviklikkuselt kaugeltki mitte võrreldavad hilisemates võidukates maavõistlustes Norra ja Soome vastu näidatutega.

Aga San Marinos juhtunu? Oli piinlik ja tülgastav. Vastuvaidlematult. Aga kui vaadata Pehrssoni ametiaega ilma tolle 0:0 viigita, avaneb hoopis meeldivam pilt, mis on enam kui piisav indulgents. Ühe käki pärast rapsima hakkamist ei luba endale isegi Euroopa suured (ja emotsionaalsed) jalgpalliliidud. Steve McClaren sai 2007 Inglismaa ja Fabio Capello äsja Venemaa koondise ametist priiks pärast äpardumiste kaskaadi, mitte ühte šokeerivat tulemust.

Minevikku muuta ei saa, tulevikku küll - Eesti jaoks pole režiimivahetust pärast MM- ja enne EM-valiksarja otstarbekas. Nii Teitur Thordarasson, Arno Pijpers kui ka Tarmo Rüütli näitasid tulemust, mida sai oma ajas pidada heaks või väga heaks, oma teises valiksarjas. Toona olid EM- ja MM-valiksari kaalukuselt analoogid, pärast EMi 24 osalejani laiendamist enam mitte, mida tuleb silmas pidada ka peatreeneri tööd planeerides.

MM-valiksarja ettevalmistava efekti tunnistamine pole allaandmine, vaid poliitkorrektsust salgav realism. Jalgpallurite ametiuhkus tagab, et igas mänus võideldakse, kuidas osatakse. Eestile on kombeks üks mäng korraga printsiibi kõrval oleks aga narr loobuda kaugemale ja laiemalt mõtlemisest.

Isegi kui Eesti teeb MM-valiksarja igas mängus maksimaalse soorituse, jääb sellest finaalturniirile jõudmiseks ilmselt väheks. See on fakt. 2018 sügisel algavas EM-valiksarjas on mänguruum suurem. Kvalifitseerumise tõenäosus on maksimaalne, kui Eestit juhendab seal koondisega juba mõnda aega töötanud peatreener. Eile avalikustatud lepingut silmas pidades on selleks meheks Pehrsson.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee