INTERVJUU | Hendrik Sal-Saller Eesti jalgpalli juurde sattumisest, Smilersi sisemisest keemiast, Rod Stewartist ja rokkimisest (11)

Kõik teavad teda. Vähemalt telekast või raadiost, sest tema häält ei ole võimalik ühegi teise Eesti muusiku omaga segamini ajada. Ta on justnagu kogu aeg olemas olnud. Kõnnitakse siis katuseid mööda või minnakse autoga sõitma, ainult andes gaasi. Või ümisetakse, et üks asi on parem kui üks teine asi. See mees on enamiku eestlaste kuklaluus kumisemas, tahab too eestlane seda ise või mitte. Jah, see on Hendrik Sal-Saller.

Seda ülalkirjutatut küllap tõded neid ridu lugedes enesegi kohta. Aga hoopis vähesed teavad, et selle väliselt ekstrovertse lavahinge fassaadi taga on peidus teinekord päris lüüriliseks kippuv mees, abikaasa ja isa, kelle päevade üheks mõnuallikaks on seista ja vaadata, kuidas tema seitsmeaastane poeg Flora väljakul jalgpallitrenni teeb.

Kohtume Hendrikuga ühel vihmasel neljapäeva pärastlõunal Tallinna südalinnas. Hendrik saabub punktuaalselt, tellib kohvi, istub laua taha ja räägib. Siiralt ja vahetult.

Hendrik, paljudele võib sinu kui mängukava kaaneloo peategelaseks valimine tunduda veider, aga tegelikult on selleks väga kandev põhjus. Sinu poeg mängib FC Flora 2007 poiste grupis. Kuidas Sebastiani jalkatee algas ja kuidas see läinud on?

Tema tee algas peale möödunud aasta maailmameistrivõistlusi. Enne oli ka märke, nipet-näpet, aga MM avas tema jaoks selle maailma, varem ta oli lihtsalt selline... Huviline. Florasse sattus ta aga nii, et nägime, et poisile asi meeldib, tuleks temaga kuhugi minna.  Sõitsime paar kohta läbi, aga minul oli mingil põhjusel – miks, ei teagi öelda – kohe selline tunne, et tuleks Florasse proovida. Aga otsuse, et just siia, tegi poiss ise. Ma arvan, et teda võlus see selge jalgpallifookusega keskkond – kutid platsil, palju väljakuid, hästi tihedalt jalgpallikeskne atmosfäär. Näitasime talle kohti siin ja seal, aga jah, tema ütles, et tahab Florasse. Kodule kõige lähem oleks olnud hoopis Tabasalu JK.

Ma pean muidugi tunnistama, et ega ma enne Sebastiani treeningute algust Eesti jalgpalliga väga süvitsi kursis ei olnud, teadsin Florat ja Levadiat ja ühtkomateist veel, aga nüüd on nii juhtunud, et olen viimase aasta jooksul Flora mängudel käinud rohkem kui kogu eelneva elu jooksul mängudel kokku. (Naerab). See on lahe, mulle meeldib! Poiss on ihu ja hingega oma asja juures. Ta on üldse äärmiselt põhjalik. Väiksemana huvitus ta autodest ja siis teadis ta kõigest kõike detailideni, kõige väiksemaid asju – nüüd on jalgpalliga nii.  Ta võib rääkida mulle Poola liigast ja millest veel, eestlaste üleminekutest ja... Kõike! Vaatas Eurospordist paralleelselt Meistrite Liigaga ka Bundesligat – see oli nagu aamen kirikus – tema lemmikute lemmik on Bayern. Ja siis ta räägib mulle sellistest meestest, kellest mul pole õrna aimugi ja klubidest.

Mönchengladbahi vasakkaitsjat mina ei tea nimepidi, tema teab. Ei teagi, kuidas see info talle sinna kõik talletub, ilmselt on "kõvaketas" veel nii rikkumata. Kinnisilmi loeb ette sellesama viimase MM-i suvaliste mängude skoore. Nii-et süsteem on poisi endasse imenud ja kogu me elu kulgeb jalgpalli tähe all. Ja, noh, ma loodan, et kui see isegi nii süvitsi edasi ei lähe, siis mingi pisik on sellest ehk ikka saadud ja jääb kogu eluks.  Ja see on lahe – tore spordiala, sõbrad, isegi tema klassist käib Floras treenimas (loeb sõrmedel) kokku neli poissi.

Kõige selle juures, mida just rääkisid – kuidas sa perepeana oma pere elu korraldad?

Sõitmist ikka on, jah. Lapsega üleüldse on palju liiklemist, aga nüüd meil tuli trenn ja siis kool otsa. Jalka-asjadega seoses sõitmine on üldiselt ikka minu pärusmaa, Berit (Hendriku abikaasa – toim) käib ainult siis, kui mind ei ole seoses asja või teisega. Ma sõidan hea meelega ja erinevalt mitmetest vanematest, kes selle poolteist tundi, mil laps trennis, millegagi sisustavad, jään trenni vaatama. Mulle meeldib seal platsi ääres olla – see puhastab kuidagi pead... Ma ei ole muidugi selline vanem, kes karjuks ja õpetaks treenereid, aga mulle meeldib vaadata, isegi see mudilaste vudimine ja tegemised on huvitav.

Aju puhastub olmeprobleemidest, saad justkui mingi emotsionaalse laksu igast trennist – rääkimata näiteks äsjatoimunud Tallinn Cup'ist, mida ma ka vaatamas käisin. Seal viskas ikka adreka üles. Olime just käinud Berliinis Meistrite Liiga finaali vaatamas, aga seal Tallinn Cup'i mängude ajal ei karjunud me küll grammigi vähem kui Berliinis! (Naerab). Mõnikord peale trenni ma küsin Sebastianilt, et kas ma tohin talle nõu anda. Ma ei lenda kunagi peale, et näe, seda tegid valesti ja toda kehvasti, aga mingid mõtted ma talle avaldan ja nende üle me siis diskuteerime. Sellised lihtsad tähelepanekud, sest jalgpallis ta on ikkagi minust kõvem vend!

Sebastiani treeneriteks on Priit Adamson ja Mario Sergo. Priit on hoolimata oma east noortetreenerite hulgas juba vaata-et legend ja laste hulgas hirmsasti armastatud. Tema käe alt on tulnud mitmeid Eesti tippmängijaid, kohe praegu tuleb meelde Flora esinduses mängiv Andre Frolov. Kuidas Sebastian treeneritega suhestub ja kuidas sina?

Ta on väga rahul. Autoriteet ja kõik on paigas. Tal sellega ei ole muidugi kunagi probleemi olnud, mõistlikku juttu ta kuulab ja treenerid ju üldiselt ikka mõistlikku juttu räägivad. Flora süsteem mulle üleüldse väga meeldib. Käin ikka jõudumööda kõigil lastevanemate koosolekutel, kui vähegi võimalik. Kogu see ideoloogia ja jutt, mida seal räägitakse, sobib mulle. Mõistan, et kogu töö on alles alguses ja noor ja värske ja et jalgpall on alles hiljuti plahvatanud sedavõrd võimsalt populaarseimaks spordialaks, seetõttu saan aru ka sellest, et kõik võtab aega ja tahes-tahtmata mõnikord näiteks kommunikatsioon ei tööta päris nii nagu ootaksime, aga päeva lõpuks on kõik siiski korras.

Kui noortegruppidest natuke korraks mööda minna, siis mulle väga meeldib ka Flora suhtumine peredesse üldse, sest esindusmeeskonna mängudel avatud Family Lounge on üks väga vinge asi koos oma õpitubade ja koogiküpsetamistega. See aitab väga konkreetselt traditsioonide loomisele kaasa, tekib komme tulla kogu perega välja, nuusutada mänguõhku – ja vahepeal saab käia sees pannkooki nosimas või meisterdamas, kui väiksemad ära väsivad. Väga tubli nipp!

Kui palju 7-aastase Sebastiani krimblid on võimelised üles korjama neid vibratsioone, mida Flora noortesüsteem välja saadab – väärtustepõhisus, jalgpalli sees inimeseks kasvamine ja nii edasi?

Usun, et sellises vanuses lapsed tunnetavad seda meist erinevalt ja ilmselt nemad ei lahterda asju sedasi nagu meie. Eks nemad imevad endasse ennekõike seda mängulisust – ja see, et jalgpallis vahel võidetakse, vahel saadakse peksa, on loomulik. Võidujanu on muidugi oluline, aga... Tallinn Cupil vaatasin kõrvalt teisi klubisid, kus kohati treenerid ikka panid väga valusalt verbaalselt lastele pihta. Siis tekkis küll küsimus, et kas 7-aastasel on vaja kuulda sellist juttu. Ja siis paned sinna kõrvale Priidu ja Mario, kes jagasid rahulikult nõuandeid, mingil hetkel saadi mäng käima ja kõik toimis. Ongi selge vahe kahe stiili vahel.

Seitsmeaastastele on see ikkagi pooleldi mäng alles. Sellised ju mängivad läbi ka seda, mida nad telekast näevad. Mängitakse jalgpallureid, sõna otseses mõttes. Telekas eeskuju tatistab platsile, nii-et lendab – palun väga, järgmisel päeval sada tuhat poisikest üle maailma tatistavad väljakud täis ja õiendavad kohtunikuga. (Naerab). Praeguses vanuses on eesmärk number üks ikkagi tegeleda laheda spordiga, liikuda ja olla sõpradega koos. See kõik on minu enda jaoks ka uus kogemus, kasvan koos poisiga. Sellepärast ma seal platsi ääres istungi. Pole küsinud, äkki käin treeneritele närvidele, kui ma seal igasuguse ilmaga vahin. (Naer).

Kui sa nüüd päris ausalt ütled, siis... Kas Sebastiani muusikalised huvid on jalgpallile alla jäämas või juba jäänudki?

(Veendunult) Kindlasti! Me ei ole teda emaga absoluutselt ka surunud kuhugi suunda, pigem suunanud: kui sulle meeldib, äkki siis proovid seda ja nii edasi. Mingeid oma täitumata unistusi ma tema peal välja ei ela. Sama lugu on muusikaga. Kui see peaks mingil hetkel uuesti ta ellu tulema, siis palun väga, tal on kõik võimalused sellega tegelemiseks olemas. Kõik asjad balansseeruvad. Ise olen ka muusikute laps, aga ma ei arva, et ühiskonna surve kohaselt peaks muusikute laps muusik olema. Ise vaatab, millega tahab tegeleda ja mis temast tuleb, muusik või jalgpallur või kes iganes. Tore lihtsalt, kui lähtekohad on paigas. Kui temalt praegu küsida, siis ta räägib sulle kohe pikalt ja laialt ära, kuhu ta Bundesligas alguses läheb ja millal Bayernisse üleminek tuleb. Need plaanid on tal juba igatahes praegu paigas! (Naerab).

Selge on see, et mingi kord peab olema, päris nii ei saa, et üks päev lähen trenni ja kui teisel päeval ei viitsi, siis ei lähe. See on nagu koera võtmine – kui ta sul on, pead teda toitma, temaga jooksma ja mängima. Seitsmeaastane ei saa seda kõike muidugi ette teada, selles mõttes ei saa tal kurku ka päris kinni väänata, et see päev lähed trenni, siis sinna, siis tänna. Laps peab saama olla laps, tal on vaja aega, kus ta saab molutada ja sõpradega olla.

Sinu isa on ühes intervjuus rääkinud sinu noorepõlvehuvidest. Kui vaadata su eluala, siis tundus see diametraalselt metsa minevat, kui aga seda, mis põlvkonna poiss sa oled, siis mitte – sinu huvideks olid punnvõrrid, tsiklid, Zaporožetsid... Kas Sebastianil mahub muusika ja jalgpalli kõrvale veel midagi?

Praegu mitte. Isegi muusika on väga vähesel määral esindatud. Vanasti tegi ta kodus bändi, nüüd ei tee seda ka enam. Viimasel aastal on väga selge nihe toimunud. Aga ma ei muretse. Ühel hetkel, kui ta oma haaret laiendab, siis tal on kogu infopagas olemas ja sellevõrra lihtsam. Ega minagi tollal neid huvialasid arendades seitsmeaastane olnud, ehk on temalgi see aeg veel tulemas. Ühel päeval ta muidugi teatas mulle, et motikaga tema ei sõida mitte kunagi ja mitte mingil juhul. Autohuvi on tal vanemast ajast, äkki see tuleb millalgi tagasi, mine tea.

Kui korraks veel naasta sinu kohustuste juurde, siis ma pean ausalt ütlema, et vaadates seda, kui eeskujulikult sa käid kohal koosolekutel, trennides, turniiridel, siis ma ei mõista, kust sa oma tiheda graafiku juures selle aja leiad...

Ma võtan selle aja. Jätan parem midagi tegemata ja lähen. Ma olen enda jaoks asjad tähtsuse järjekorda pannud. Pojaga veedetud aeg ja selleks leitud tunnike... No mis ma ikka teen selle tunniga? Nagu ütlesin, ma puhastan ka ennast selle temaga veedetud tunni jooksul, pärast olen sellevõrra efektiivsem oma asjades.

See aeg on alles tulemas, kui oma kontserte poisi tegemiste järgi manageerima hakkad?

(Naerab). Jah! Kui vajadus tekib, siis olen ka selleks valmis, absoluutselt.  Ma annan endale aru sellest, et tagantjärele ei ole mul kellelegi ette heita oma tegematajätmisi. Need hetked poisiga ei kordu mitte kunagi, need on praegu. Kui ta on 14-15, käib ta trennis oma sõpradega, vaevalt ta siis mind sinna platsi äärde tahab.  Aga kui on vaja kuhugi võistlustele kaasa minna, siis lähen hea meelega. Mulle meeldib temaga ka lihtsalt mänge vaatamas käia. Ta vaatab terve mängu ära, analüüsib, meil on omavahel põnev vestelda. Ta õpetab mind ka, räägib, et kes on mängijaist kes ja nii edasi – mina ei pruugi sellest alati kohe aru saada.

Räägime sinust ka. Vaatasin sinu elule ja asjadele enne tänast kohtumist veidi tagasi ja... Sa oled paras kameeleon, aga mitte selline, kes kohandab oma värvi keskkonda sulandumiseks, vaid vastupidi – sellest eristumiseks. Käisin mööda su ajajälgi ja resümee sai selline: panin kasseti makis mängima: Sal-Saller laulab miilitsavormis punki; kerisin 20 aastat edasi: Sal-Saller laulab lüürilist rokki. Kas see sinu loominguline mitmenäolisus on taotluslik protsess või pigem lihtsalt kasvamise tulem?

Taotluslik on kogu selle asja juures ehk vaid see, et iseendaga tuleb rahujalal olla. Iseendale pead meeldima. Muu tuleb läbi kasvamise ja elatud elu. Mul poleks ilmselt ka 70-selt tõrget miilitsavormi ja VODKA-kirjaga särki selga panna ja punki laulda.  Mingeid piire mul pole küll tekkinud. Aga millest see lüürilisus... Ega me nüüd nii lüürilised ka pole. Mõni lugu on saanud tuntumaks kui teine ja lõppude lõpuks on meil 100+ lugu kindlasti... Samas ei ole selles ka midagi halba. Ju ma siis olengi lüürik, see on täitsa OK mu jaoks.

See punkt, kus me sellel kassetil praegu oleme, on täitsa hea. Bänd on praegu kõigeks võimeline. Kontserte on meil ka äärmiselt erinevaid, paugutame suurtel lavadel ja samas sõidame mõisaid mööda intiimseid kontserte andes ja mängime seal hoopis teistsugust muusikat. Ma ei näe ühtki takistust meie bändi puhul ühegi asja tegemiseks – ja see tunne on kohutavalt hea. Teame üksteist sekundi pealt, mängime üksteisega kaasa ja see ongi lahe, see ongi see, mis on näiteks jalgpalliga sarnane: jookseme mööda platsi, proovime kokku sulada, ainus vahe on see, et palli pole.

Vaatad bändivennale otsa, teed silma ja tuleb kõik, mis vaja. Meie sisemine keemia läheb järjest paremaks. Mida rohkem me koos mängime, seda paremaks me läheme, muud polegi tarvis. Aga kõik tuleneb ikkagi omavahelistest suhetes, sellest, kui palju üksteist tunneme. Igaüks võib tulla ja mängida, häid instrumentaliste on palju, aga kui respekti tema vastu pole ja teistel tema vastu ka mitte, siis ei tule midagi. Nagu jalgpalliski, kui läheb väga isetsemiseks, on asi kohe käest ära.

Nuhkisin omavoliliselt su isiklikes eelistustes ja ütlen sulle nüüd ühe märksõna. Sa ütle mulle vastu, mis see sulle tähendab ja mida sinuga teeb. Märksõna on: Rod Stewarti album "A Night on the Town".

Olen selle albumi kuulanud tükkideks, nagu kõik Stewarti albumid. Tegelikult... Peaasjalikult küll tema 70ndate kraami. Eks olen ka uuemad läbi kuulanud, 80ndad ja edasi, aga pole enam see. Nüüd viimased ja uuemad on jällegi lahedad olnud. Lihtsalt... Helipilt ja see... Laulab ikka ägedalt, aga see 80ndate jura, mis seal ümber oli, ei istunud. Täna on jälle kõik hästi. Olen teda laivis näinud neli korda, neist korra Tallinnas – ja mul oli kohutavalt kahju, et inimesed ei olnud õue tulnud, et vaadata midagi tõeliselt toredat. Miskid leidigaagad vaadatakse ära, kes oma Tallinnas-käigu ajal oli igas Delfi pealkirjas vähemalt korra mainitud, kuigi tal musaga mitte midagi pistmist ei olnud.  Ja siis tuleb mees, kes on alates 60ndatest olnud maailma absoluutne tipp ja teda kuulab käputäis fänne. See on natuke kummaline.  Aga see on muidugi minu probleem, inimestel lihtsalt puudub plaadiriiul, selles on küsimus! (Naerab). Mainitud plaadilt oleme palju lugusid mänginud.

Viljandist siia sõites kuulasin seda plaati taaskord üle ja mingil hetkel tekkis miski dežavuu-tunne, et... Kurat, kumb see laulab nüüd, Rod või Hendrik? Oled sa oma kohati kärisevat ja kõrgel balansseerivat tämbrit osati härra Rodilt üle võtnud, on see alateadlikult tulnud või pole neil üldse mingit seost? Ausalt?

Arvan, et olen saanud mõjutatud küll. Kui Smilersiga alustasime, siis mängisime ikka palju Stewarti lugusid... "First Cut is the Deepest",  "You're Insane", "Hot Legs", "Do You Think I'm Sexy"... Meil oli setis ikka miski neli-viis lugu kindlasti Stewartilt. Algul tegime palju kavereid ja Stewartit mängisime pikalt. Ja nii ongi, kui kuulad ja laulad ise, siis mingil hetkel löövad välja mingi sarnasused. Kärisema hakkab hääl lihtsalt siis, kui laulda nii palju nagu mina, mingil hetkel enam teistmoodi ei saa. Ja mul ei ole selle vastu midagi, et tema moodi olla. Eelmisel suvel käisime Amsterdamis teda kuulamas – ta on nii kuradi heas vormis, mingit probleemi ei ole. Muidugi, kui ta laulab poolteist-kaks tundi järjest, siis vahepeal peab ta ära käima ja puhkama, aga see on ikka vägev! Ma loodan, et mul oleks jõudu olla kunagi samasugune vend. See oleks väga lahe!

Mari Jürjensiga, toona oli ta veel Mari Pokinen, tegid tema albumil „Meie küla laulud“ koostööd. Jatsu oled sa teinud. Bluusilik oled sa ajuti niigi. Aga kuulda sind järsku folki laulmas, see oli ootamatu...

Mulle endale ka oli. Paul Pihlak mind sinna taris, ma üritasin talle seletada, et äkki see pole ikka õige asi ja folgimehed mind ilmselt sinna ei tahagi ja... Aga lõpptulemus sai hea, ikka ühele ja teisele inimesele see laul seal - „Külad ja kõrtsid“ täitsa meeldis. Traditsionaale on lahe laulda ja kõik stiilid on ju lõppeks mingil moel omavahel seotud. Ma ei ole küll selline mees, kes täna laulaks kirikus ja homme kusagil muusikalis, aga aegajalt sinna-tänna ja rajalt kõrvale astuda on täitsa lahe. Mulle ei meeldi siiski seda kogu aeg teha. Vanasti öeldi selle kohta haltuura, tänapäeval seda enam nii ei kutsuta, aga... Mulle meeldib teha oma asja. Erinevatel galakontsertidel erinevaid asju laulda ei ole minu jaoks. Mul ei ole vaja ennast eri kohtades proovile panna, et pärast öelda, et see oli lahe kogemus. Olen piisavalt enesekindel, et teada, et kui midagi ette võtan, saan sellega hakkama, katsetamisvajadust ei ole.

Kui vaadata Eesti rokiskenet...

(Pistab kiirelt vahele) Mida tegelikult polegi nagu eriti...

...siis kas sina oskad mulle öelda seda, et miks Eesti on rahulike rokkarite lesila? Millest tuleb see, et meil on klassikalisest roki- ja pungiajaloost tuntud "die-hard" ja "täiega lõpuni" stiilis vendi põhimõtteliselt ainult üks, Psychoterrori Freddy. Rokimehed rahunevad kõik mingil hetkel maha. Saller on rahulik vutipapa, Padar lõpetas kooli, käib kalal ja tal on kindel tüdruk, Iffist ja Mäksist ma parem ei räägigi... Kas tegu on põhjamaise natuuriga või on turg lihtsalt nii väike, et rahahulk, mis inimesi hulluks ajada võib, on nii pisike?

Mina näen seda pigem inimliku tegurina – kaua sa ikka möllad... Turg ei ole millegagi seotud, arvan. Kui tahad hullu panna, siis paned, mingit küsimust pole. Eks küsimus ole ka selles, et kuidas ja mis põhimõtetel keegi bändi teeb. Kuulajaid tahad sa ikka saada, aga hakata lugusid tegema sedasi, et "me saame rohkem kuulajaid, kui haaknõela ja katkiste teksade asemel paneme viigipüksid", siis... See ei tööta. Ausus enda vastu ennekõike. Mina ise olen lihtsalt nende aastate jooksul inimesena muutunud. Hiljuti osas torkas pähe, et ma saaks varsti teha jõle vinge kontserdi stiilis "35 aastat laval" või midagi sellist – esimesed bändikatsetused on aastast 1981, eks ole.

Aga niipalju riukalikkust on sinus vist küll säilinud, et sinust võiks saada Eesti oma Keith Richards, kes pealt-seitsmekümnesena puhkuse ajal jalaluu murrab ja mitte luuhõrenemise tõttu vaid selle pärast, et kookospalmi otsa ronib ja sealt alla sajab?

Absoluutselt! (Naerab pikalt). Ma tahaks loota, et nii on! Vanusega ma küll endale mingeid piire ei sea. Tean hästi, et vananen, aga ei muretse sellepärast, et kas peaksin teistsugust mussi tegema või teisiti olema.  Täna just ühendasin kodus teleka taha ühe vana kõvaketta, kus on ülesvõtteid telest. Leidsin 1998.aastast ühe salvestuse – noh, ei olegi palju muutunud. Veits kortsu olen läinud, aga muidu sama tüüp! (Naerab).

Ega see ei olnud saade peakirjaga "Mr. Love"?

Ei olnud. Kas see on kusagil teles jooksnud hiljuti või?

Ei ole, aga ERR-i arhiivis on olemas.

Mul on see endal VHS-i peal, aga mul pole VHS-i mängijat enam...

Lihtsalt, tolles saates oled sa noorem ja mõtlik. Nüüd istud siin, oled kah mõtlik, aga teistmoodi...

Inimene peab ikka veidi muutuma, muidu pole ikka päris õige värk. Mingit tarkust võiks ju veidi tulla, aga see ei pea peegelduma selles, mis mussi sa teed või kui kõvasti räuskad.  (Naerab).

Jõuad sa ka ise mängule, mille kavas see lugu ilmub, mida praegu loome?

Ikka-ikka! Traditsioonid peavad kasvama! Suur mäng ikkagi ja poisis klubivaimu kasvatamine ja oma värvide üle uhkuse tundmise on väga olulised! Telekast vaadata on üks asi, teine asi on olla statal kohal, see on ka osa kasvamisest ja see on lihtsalt äge!