Tiit Sokk: need on ju treeningmängud, millest pigem õppida, mitte kaotatut taga igatsema jääda

Tiit, kas tänane mäng oli vist mõnevõrra eksperimentaalsem kui eile? Ka Martin Dorbek (eriti) ja Kristjan Kitsing teenisid rohkelt minuteid.

Osalt võib nii öelda küll. Oli vaja proovida teisi mehi, teisi asju, Siim oli rivist väljas jne.

Venemaa oli tugevam.

Jah. Tasakesi kustutati meid ära. Aga see on loogiline ka selle kandi pealt, et nad on tulnud Montenegrost laagrist ja võimu täis. Nende füüsis on hetkel väga hea, sellega jäime kindlasti jänni, nii rünnakut kui kaitset silmas pidades.

Lasime endale kohe alguses palju visata ja tegime palju pallikaotusi – avapoolajal 13, kokku 23.

See avapoolaja nende 48 punkti polnudki nii kohutav kui esimese veerandi 25 punkti vast ehk kaheksa minutiga... Kaitses tegime selgelt kehvema partii kui eile. Edaspidi läks paremaks, aga täna me mängu päriselt tagasi ei saanud.

Tsooni, eriti esimesel poolajal, meil asja ei olnud. Alles teisel poolajal suutsime saada meeskondlikke korve ka perimeetri seest. Miks?

Eks peamiseks põhjuseks on ikkagi nende eesliini võimsus. Nad said vahetada viite pikka noort venda. Sealt vahe tuli suuresti.

Meie asi ongi sellistest mängudest õppida, kuidas leida vahendeid rünnakut mitmekesistada. Selle kallal tulebki töötada ja just sellejaoks taolised mängud ongi.

Tunda oli, et teine päev on jalgades. Väsimuse pealt tegime palju eksimusi, sündis palju praaki. Üks kuu rasket ettevalmistust on seljataga, edaspidi peaks mängulisuse osas paremaks minema.

Kõigi EM-vastaste eesliin nii võimas muidugi ei ole kui Venemaal

Jah, absoluutselt. Tšehhi ja võibolla veel mõni – seal on kindlasti vastas vanemaid, lühemaid ja aeglasemaid kujusid ka, väiksemas valikus pealegi.

Aga meeskond ei andnud täna alla, nii nagu eilegi. Kas see oli positiivseim kogemus, mille siit kaasa võtate?

Ma arvan küll. Oli äärmiselt positiivne, et täna päris kehvast seisust tulime taas peaaegu mängu tagasi - korraks vist kuue punkti peale. See tõeliselt tegi rõõmu ja näitab meeskonna selgroogu. Tolles seisus paar asja läks nässu ja võib-olla olen ka ise süüdi, aga lõppeks on need ju treeningmängud, millest pigem õppida, mitte kaotatut taga igatsema jääda.