Foto: Ave Maria Blithe
Blogid
4. august 2015, 18:01

Lilleke rohus (7)

Arhiivis on meil ilus komme, et kui keegi on kodumaal rändamas käinud ja pilte teinud, siis jagame neid kõigiga. Minul oli koduskäigust kogunenud üle tuhande ülesvõtte, digiga ei pea enam õnneks nii planeerima nagu vanasti päris filmiga tehtud sai.

Aga elukutselise fotograafi jaoks on imeilus Eesti loodus nii kütkestav, et tahaks säilitada igat hetke ja vaatenurka. Esmalt siidiselt lokkava odrapõllu üldplaan. Siis säti objektiiv lähivõtteks moonidele tee ääres. Nüüd makrovõte kroonlehel sumisevast mesilasest. Seda kõike kohalt liikumata ent aina uusi kompositsioone jäädvustades.

Ja siis muutub valgus radikaalselt ning äsja tumedast äikese-eelsest taevast maalib ootamatu päikesekiirte prožektor hoopis uue pildi. Võiksin vabalt jalutada päevade kaupa ja endasse seda ilu sisse ahmida.

Eesti õhk on tunduvalt klaarim ja kirkam kui USA idakaldal, eriti suvel, mil siin niiskus suur. Ka kõige päikselisemal päeval hõljub isegi maakoha õhus mingi vine, mis mõjutab foto värvitooni. Päikselisel päeval Eestis tehtud fotodel on taevas aga nii taevakarva sinine (kui tsiteerida Saalomon Vesipruuli), et tükati tundub see lausa ebaloomulik.

Tänase lõunatunni ajal panin konverentsi toa suurel ekraanil läptopi kaudu slaidishow mängima fotode paremikust. Tundus endalegi uskumatu, kui liigirohke on Eesti floora. Just metslillede küllus igal maastikul, olgu selleks aas või raba või kivine rannik. Karikakrad, kellukesed, villpead, küüvitsad, mesikad, põdrakanep... Isegi ohakad oma turris olekuga on armsad ja ilusad.

Mul vedas Eesti reisi ajastusega, et sain osa seni ainukeseks jäänud suvisest nädalakesest. Optimistlikult olin küll spetsiaalselt jaanipäeva pidustuste jaoks kaasa võtnud pika sitsiseeliku ja kujutasin ette, kuidas ma pärg peas, murueide tütrekesena soojal ja sumedal jaaniööl tule ümber tantsu löön. Tegelikkuses tuli enne pidu poest minna kummikuid ostma ja vihmane jaaniöö möödus teksades ja kampsunis. Nagu ikka.