INTERVJUU | Ultrafänn Kesa räägib ausalt ära: miks ikkagi on vaja staadionil pürotehnikaga möllata? (1)

Selle mehe jäärapäisuse peale on vihastanud kümned, kui mitte sajad inimesed. Ja ometi kuulab suurem enamus neist äsja vihastunuisst väga tähelepanelikult, kui see mees räägib jalgpalliajaloost või -statistikast. Ta on nagu kõndiv entsüklopeedia. Ja ta on raevukas ning järelejätmatu vutifänluse eest võitleja, tänu kelle peaga-läbi-seina stiilile  on Eesti jalgpallistaadionitel täna lubatud pürotehnika ning karastavate jookide tarvitamine. Teda tuntakse lihtsalt Kesana.

Kesa, sa oled tuntud ühe kirglikuma Eesti jalgpalli statistika kogujana. Kustkohast see kirg sul pärineb?

Lapsest saati on see mul olnud. Algul polnud muidugi jalgpallist midagi, juba päris väikesena hakkasin hoopis olümpiaraamatutest asju välja kirjutama ja kokku lugema. Edasi tuli vormel 1, ajal, kui sellekohast infot polnud kusagilt saada – meil sellest kusagil ei kirjutatud ja infot sai ainult välismaalt. See kirg kestis väga kaua aega. Kuna välismeediale ligipääs oli nagu oli, siis aitasid vahepeal hädast välja tšehhoslovakkia ajakirjad. Siis sain ühe vormelistatistikuga tuttavaks, temalt sain väga palju abi. Ja siis tuli välismaine vutt – koondised, euroliigad ja värgid.

Kuidas statsikogumine tollal välja nägi?

Paberi peal ikka! Kõik läks kaustikutesse kirja. Kogu lapsepõlv möödus ajalehti lõikudes – meie Spordileht ja kõik muud, kus midagi vähegi oli, sai kõik välja lõigatud. Vahepeal kogusin ka kergejõustikustatistikat, aga niipea, kui sinna doping sisse murdis, siis lõpetasin kohe ära, siis enam ei viitsinud, polnud õige asi. Aga jalgpallihuvi kasvas, jah, välja välismaisest vutist ja aina süvenes ja süvenes. Siis hakkas mind jalgpalliajalugu hirmsasti huvitama, just kodumaine ja Wabariigi-aegne.

Niipalju kui vähegi oli võimalik, kogusin tolle perioodi kohta kõik kokku – peamiselt ajalehtedest, neid õnneks on raamatukogudes ja arhiivides, viimasel ajal on õnneks kõik digitaliseeritud. Seda niiöelda „analoog“-andmekogu ma digikujule üle viinud ei ole, isegi mitte jalgpalli osas, Eesti vuti käiv koht materjal on aga juba enamjaolt digikujul. Kui selle vastu huvi tundma hakkasin ja seda koguma, siis oli juba arvutite aeg õnneks käes.

Kui terviklikku pilti üldse on võimalik tollaegseid materjale kokku pannes saada Wabariigi-aegsest vutist?

Koondise kohta saab suhteliselt korraliku üldpildi. Võib öelda, et kõik saab kätte. Klubidega on keerulisem, nende puhul ei ole enamasti säilinud mängude protokolle või lihtsamalt öeldes mängudeks ülesantud koosseisegi. Mängude endi info on pea kõik olemas.

Kas klubisid oli esimese vabariigi ajal rohkem või vähem?

Vähem. Tunduvalt vähem. Väljastpoolt Tallinna keskustest võib mõned tähtsamad välja tuua. Narva – seal olid klubid Võitleja ja Tennise- ja Hokiklubi; siis Pärnu – Vaprus, Pärnu Kalev, madalamal oli isegi Pärnu Sulev; Viljandis oli Tulevik – aga see mängis allpool tasemel; Tartus – Olümpia, algaastatel ka Ülikooli Akadeemiline Spordiklubi. Paides oli Järvapojad. Oli ka Mõisaküla Ülo – vaat sellised klubid olid omal ajal. (Naerab). Aga jah, keskusteks olid Tallinn, Narva, Pärnu ja Tartu, seal käis põhiline vutielu.

Milline see liigasüsteem üldse oli esimese vabariigi ajal?

Päris algselt olid ainult karikavõistlused. Meistri selgitamiseks tuli neli klassi – 1924.aastal anti välja neli Eesti Meistri tiitlit. I klass, II klass, III klass, IV klass. Mis oli siis sisuliselt meistriliiga, esiliiga, teine liiga ja kolmas liiga. Selle esimese klassi meistri tiitlile mängis vist ainult neli klubi. Liigasüsteemiks läks asi kolmekümnendate alguses. Alul kuus klubi, lõpuks 8 klubi meistriliigas ja mängiti regionaalsetes ringkonnaklassides.

Mängiti algul ainult sügisel, septembrist. Hiljem alustati juba kevadel, suvel väike paus ja sügisel mängiti oktoobrini. Kolmekümnendate lõpus mindi üle sügis-kevad süsteemile. Mängiti vähe, kodus-võõrsil ja oligi kõik. Aga hästi palju mängiti sõprusmänge. Liigat mängiti punktide peale – karika peale mängides oli finaalmäng ka, hiljem hakati liigapunkte jagama, nagu praegu.

Oleks meil tollest ajast midagi tänasesse üle võtta?

Publikut oli rohkem! (Naerab). Klubide õitsenguaeg oli kolmekümnendate keskel ja lõpupoole. Publikunumbri keskmist on raske ütelda, sest ametlikke protokolle alles ei ole. Tegelikult võiks ideaalis need andmed siiski olemas olla, sest toona oli kord, et klubid esitasid jalgpalliliidule oma kassaramaatud, kus oli tegelikult pealtvaatajate arv kirjas, aga kas need raamatud säilinud on, see on iseküsimus. Üldiselt mängiti ikka tuhande-kuni kahetuhandelise publiku ees, sageli ka kolm tuhat ja üle, kehvematel kuni viissada. Tallinnas tõmbasid enim publikut Tallinna Sport ja Estonia. Palju publikut oli ka Pärnus, nagu ikka. Hiljem oli palju poolehoidjaid ka Tartu Olümpial.

Kujunes sul seda perioodi uurides ka oma "eestiaegne lemmik"?

Ikka! Tallinna Sport, sest sellega mul on oma teatav side. Omal ajal sain vanaisaga rääkida, küll üsna vähe, üheksakümnendate alul ja nii. Tema rääkis, et käis omal ajal Wismari staadionil Tallinna Spordi mänge vaatamas.

Ja siis tuli uus Eesti aeg, algas taas ka kohalik kõrgliiga ja tekkis Flora.

1990.aastal mängis Flora veel Nõukogude Liidu esiliigas, jäi viimaseks. 1991. aastaks kukkusid teise liigasse, seal tulid teiseks. Ja 1992. oli juba Eesti Meistriliiga. Meie praegust meistriliigat hakkasin jälgima selle aastatuhande alguses, samal ajal hakkasin ka selle kohta materjale koguma, ka tagantjärele. Täiuslikust andmekogust on veel puudu mõned karikamängud, õigemini nende protokollid, vist olid 1999.aastast. Meistriliiga kohta on mul ligi 100% kogu olemas, Flora kohta ka aasta 1990 ja 1991, aga seal on kahjuks protokollid ebatäiuslikud, sest vahetused on puudu, on ainult ülesantud koosseisud, mis värvi mänguvormid, kus mängiti, kohtunikud ja nii edasi.

Mõnikord kui loen Soccerneti foorumit, kus sa suvalise klubi teemas mingi infokillu viskad, siis jääb mulje, nagu sul oleks kõik kohe peast võtta. Kuidas sa oma kogu tehniliselt haldad?

Mul on arvutis oma süsteem, enam-vähem paari klikiga saan suvalise info kätte. Kogu info on varundatud, hoian seda kahel eraldi kõvakettal.

Viska kohe ja praegu üks fakt Flora kohta, mida üldsus väga ei tea.

(Mõtleb paar sekundit). Karl Palatu on löönud Flora eest 22 väravat ja neist 6 Sillamäele! (Naerab.)

Koondise kohta on sul kogu info olemas?

Jah, nii vana kui uuema aja kohta.

Eesti koondises on hästi palju ühemängumehi...

Tead, kes on kõige vähem mänginud? Meie oma Maksim Gussev, Soome-Eesti 0:2! Mängis ühe minuti.

Ütlesid, et hakkasid Meistriliigat jälgima millenniumivahetusel. Kuidas sa Flora tribüünidele jõudsid?

Ikka läbi koondisemängude. Neil mängudel ja reisidel saime tuttavaks, algul ei tundnud ma ju ei klubide ega koondise mängudel mitte kedagi, käisin üksinda mängudel. Koondist käisin vaatamas juba esimestest mängudest, 1992.aastast alates. Hiljuti lugesin kokku, vist oli 130 nähtud koondisemängu. Vahele on jäänud mõned kunagised mängud, mis ei toimunud Tallinnas, vaid Kuressaares, Tartus aga üldiselt on kõik ära nähtud.

Välismaal olen kõige kaugemal kaasas käinud Andorras, see on siis kilomeetrite poolest. Väljaspool Euroopat ei ole ma käinud ja Euroopas on puudu Island ja huvitaval kombel ka Holland ja paar riiki veel. Kõige põnevam minu jaoks oli Põhja-Iirimaa, oma huvitava ajaloo ja poliitilise olukorra pärast.

Oma poliitika- ja ajaloohuviga suudad sa inimesi aegajalt üllatada ja ka ärritada. Su seisukohad on sinu jaoks paigas ja üsna jäigad. Flora tribüünidele oled pidama jäänud ka seetõttu, et leiad sealt vaate- ja aatekaaslasi?

Loomulikult.

Kui sind vaadata – keskealine hallipäine muhe härra – siis ei vii sind vaimusilmas kuidagi kokku üldlevinud ultrafänni imagoloogilise kuvandiga, aga ometi oled sa selle maailmaga ülimalt detailselt kursis. Kas ma eksin, kui ütlen, et Mati Kesaväli on maailma ultrakultuuriga kõige paremini kursis olev inimene Eestis?

Võib-olla ei eksi! (Naerab). Kes teab, ehk on kusagil veel mõni minusugune.

Igatahes on sul suvalise klubi teemas kohe visata mingi infokild nende fännide kohta.

Eks ma hoian ennast fänlusega kursis. Asi on tegelikult selles, et jalgpall ei ole minu jaoks ainult see, mis toimub väljakul – jalgpall on palju suurem! Tegelikult ütleks isegi niimoodi, et suhe on 50/50, jalgpall ja seda ümbritsev. Ja see ümbritsev on kohati isegi palju huvitavam.

Ütled, et hoiad end kursis. See peab olema jube töö! Kuidas muidu seletada seda, et sul on momentaalselt info olemas, kui keegi räägib Boca Juniorsist või kui mõni eestlane liigub klubisse, kus varem pole ühtki eestlast olnud... Minutiga on sul foorumis kirjas read: selline staadion, sellised publikuarvud, sellised ultragrupeeringud selliste vaadetega ja nii edasi... Kust sa selle aja võtad?

See käib kiirelt ju. Google'is on kõik olemas! (Naerab). Aga eks mul on ühtteist ikka peas ka jah. Internetiajastul liigub info väga kiiresti ning ühelt poolt on olemas ametlik info, aga paralleelselt sellega liigub ka mitteametlik informatsioon. Ühesõnaga, on olemas saite, kust leiab asju väga kiiresti.

Oma vaateid ja hoiakuid deklareerid sa avalikult, aga ultrakultuur on väga laiapõhjaline ja sealt leiab lihtsustatult öeldes nii valgeid kui punaseid. Kuhu sa ise ennast positsioneerid ja kas sa vastustad ennast oma vaadetelt mingitele teistsugustele ultraliikumistele või pigem pead neid ja konflikti nendega kultuuriliselt huvitavaks fenomeniks?

Ma ei vastusta ennast kellegagi. Tegelikult ei ole mitte mingit vahet – ultrad on ultrad, see, mis nad kokku toob, on ikkagi jalgpall. Ultrafänlus on eluviis. See, mis vaated neil on, see polegi nii tähtis, see lihtsalt loob selle konflikti. Ilma konfliktita ei olegi midagi, see on absurd. See ei toimi, et kõik käivad rõõmsate nägudega ringi ja on nunnud, nagu UEFA soovib. Et ei ole mingeid vaatelisi lahkhelisid ega midagi, see ei toimi. Ilma konfliktita jääb järele puhas, steriilne äri. Nii käib see üle maailma. Kes on parempoolne, kes vasakpoolne. Ida-Euroopas on ülekaalus parempoolsed, Lääne-Euroopas vasakpoolsed. Vasakpoolsus on sealjuures veel huvitav sellepoolest, et ta ei ole niiöelda kommunistlik või sotsialistlik, vaid on selline... Antirassistlik, nagu nad seda ise kutsuvad, multikulti, mida Vana Euroopa peale surub.

Kui Ida-Euroopa ajaloolist taaka vaadata, siis faktiliselt on ju tegemist paradoksiga, kui idas on parempoolsed ja läänes vasakpoolsed. Kui palju Ida-Euroopas on üldse säilinud ultragrupeeringuid, kelle vaated on pigem punakat värvi?

On mõned jäänud küll, nagu näiteks Bulgaarias CSKA Sofia ja mujalgi mõned niinimetatud armeeklubid. Samaaegselt ei ole nad ikkagi täielikult vasakpoolsed – armeeminevik on neile külge jäänud, aga sisult on nad siiski ikkagi pigem parempoolsed.

Väga sageli käiakse välja – ja väga sageli just „sobival hetkel“ - ultragrupeeringute seosed kriminaalse maailmaga. Kui palju neil kahel maailmal reaalselt kokkupuutepunkte on?

Ei ole. Ultraideoloogia ei ole olemuslikult tegelikult absoluutselt kriminaalne. Siin tuleb tõmmata selge piir huliganismiga.

Millistes riikides huliganism kõige elujõulisem on?

See on jäänud ikkagi Ida-Euroopasse. Venemaa, Poola, Tšehhi... Viimasel ajal on seoses ultrate subkultuuri allasurumisega UEFA poolt olukorda ära kasutamas ja pead tõstmas just seesama huliganism. Suurtes Ida-Euroopa klubides, kus on palju ultraid, on reeglina ka mingi hulk huligaansete vaadetega vendi.

Ultrad ise ei ole vägivaldsed üldiselt, aga naginaid tekib ikka. Seda ei peeta üldiselt halvaks. Küll aga peetakse ultrate hulgas väga halvaks tooniks seda, kui rünnatakse niiöelda "tavalisi fänne", pealtvaatajaid.

Samas on levinud ju ka see, kui kaks ultragruppi kohtudes mitte nukke kokku ei pane, vaid võtavad hoopis kannu õlut.

Jaa, väga levinud on ultragruppide rahvusvahelised sidemed ning need laienevad sageli lõpuks klubidevaheliseks suhtluseks välja, nii, et klubid mängivad sõprusmänge ja suhted seatakse pikaks ajaks sisse. Selliseid näiteid on palju ja ultragruppe ühendavaid faktoreid on palju – näiteks religioon.

Oma riigi koondisest on paljudel ultratel aga täitsa ükskõik.

Jah, paljude jaoks on klubi ja ainult klubi. Hispaanias on asi eriti naljakas, vasakpoolsed ultragrupeeringud ei käi Hispaania koondise mängudel, sest nende jaoks on koondis liiga rahvuslik. Lisaks muidugi sealne separatismi-teema.

Miks on ultrate jaoks pürotehnika nii oluline?

See on kõige võimsam ja atraktiivsem eneseväljendusviis, visuaalselt efektne, mille abil on lihtne vastasfännidega sotid selgeks teha – kes on kõvem, kes on kellest parem. Show'sse maetakse meeletul hulgal oma aega ja raha. Näiteks Gelsenkircheni fännid tegid kunagi võimsa tifo, see läks maksma 15 000 eurot. Nad alustavad juba kahe hooaja vahel, neil on kindlad mängud paigas, tähtsamad mängud; ja ettevalmistus algab juba siis: ideede paikapanek, rahakogumine ja nii edasi. Dresdeni Dynamol on näiteks selline lugu, et linnas on bensiinijaam, kus iga tangitud liitri pealt annetatakse mingi kopikas Dynamo fännidele.

Aga mis saab siis, kui ühel meeskonnal on kaks või rohkem ultragruppi? Kas tekib konflikt?

Ei, ei. Reeglina saadakse hästi läbi. Nad võivad paikneda tribüünil eri kohtades, aga kui on mingi suurem ettevõtmine, siis konsulteeritakse ja tehakse kõiki asju koos. Reeglina on üks neist rühmitustest suurem kui teised, see on siis asja juht.

Nagu ühiskonna minimudel.

Ongi! Ma olen alati rääkinud, et kui sa tahad kusagil võõras riigis näha, milline see riik on ja mis inimesed seal elavad, kuidas elu korraldatud on, kuidas suhtutakse omadesse ja võõrastesse, siis mine jalgpallistaadionile mängu vaatama. Kohe näed ära – milline on inimeste temperament, kuidas on organiseeritud turvalisus, toitlustus, milline on staadion ise – see on täielik riigi või linna visiitkaart.

Milline su enda kõige eredam ultraelamus välismaalt on?

(Kiiresti ja veendunult) Varssavi Legia. Ja sinna kõrvale Varssavi Polonia. Polonia läks pankrotti ja kukutati neljandasse liigasse. Läksime mängule, staadion oli pea sajaprotsendiliselt täis. Polonia fännid tulid, neil oli endiselt sees harjumus käia mängudel – ja tegi mingi neljanda liiga külameeskonna vastu sellist show'd, et hullumaja. Ja Legia, see oli juba lihtsalt kreisi. Saad aru, nad laulavad üht laulu 15 minutit järjest, kogu see tribüün – ja kui vastased lõid värava, siis laulu volüüm kerkis nii metsikuks, et mul läksid tribüünil kõrvad lukku. Ja ei mingit kakofooniat – ees megafoniga mees, kõrval trummid ja ülemisel tasandil veel kaks venda, kes asja koordineerisid. Võimas, võimas.

Mis Eestis seni on puudu jäänud, et meil ultrakultuur nii lapsekingades on?

Ju eestlastel pole seda soont, või ma ka ei tea... Eks siin ole oma mõju ka sellel, et elame Euroopa ääremaal, me näeme vähe, me ei näegi peaaegu midagi. Vanas Euroopas elavad inimesed kogu selle möllu keskel, nähakse ja kuuldakse, mis teised teevad ja siis tehakse järgi ja proovitakse teha paremini. See on üks põhjus, miks ma jalkafoorumisse hakkasin mingil hetkel neid ultrate videoid postitama – et inimesed näeksid! Et nad näeksid, et mujal tehakse nii ja tehakse selliseid asju, et ultrad ei ole mingid üksteist püroga taguvad huligaanid ja kaklejad.

See sinu jäärapäisus on legendaarne ja minu tutvusringkonnas oled sa inimene, kellel on kõige siiramalt savi sellest, mis sinust arvatakse. Igal aastal võtad vastu jalkafoorumi Kõige Jäärapäisema Postitaja auhindu. Aga sinu järjekindlus on vilja kandnud – veel viis-kuus aastat tagasi laulsid sa läbi mitme hooaja, et Eesti liiga vutimängudel peab saama tribüünil õlut juua. Leiti sada põhjust, miks seda mitte lubada ja kui lõpuks luba anti, siis tõdeti, et – kurat, ei tulnudki neid probleeme, mida kartsime. Sama asi pürotehnikaga – raiusid seda rauda aastaid, isegi Aivar Pohlak narris sind ühe mängu kommentaaris selle pärast. Aga mingil hetkel anti ka sellele järgi, pandi paika reeglid – ja asi toimib!

No ongi, noh! Nii ongi! Täpselt sama lugu on kogu jalgpallifänlusega üleüldse, müütide murdmisega tuleb palju tegeleda. Alles neli-viis aastat tagasi avaldas ajakirjandus fännide tegevusest lugusid ainult siis, kui midagi oli halvasti. Küll keegi kakles, küll keegi viskas tõrviku kuhugi. See on õnneks ära kadunud, enam ajakirjandus sedasi ei käitu. Kõik, mis on uus ja teistsugune, on inimeste jaoks hirmutav. Ja seda on praegu paljude jaoks ka ultrafänlus. Veel.

Aga kuidas teha tavalisele, küljetribüünil istuvale vutisõbrale ja üldse inimesele tänavalt selgeks, et ultrafännid ei ole lihtsalt lärmakas organiseerimatu kari elukaid, vaid täpselt samasugused inimesed, nagu sa isegi, kes peale mängu lähevad koju, võtavad särgi seljast ja naasevad oma pereelu ja töö juurde, nagu sinagi?

Ei olegi, tegelikult. Ei olegi võimalik. Selle mõistmiseks peab olema sisemine soolikas, peab mõistma erinevuste tähendust. Ja see muutub ning saab muutuda ainult ajaga. Mida rohkem tekib ultraid, seda rahulikumalt asja võetakse. Ja see on sedasi ka välismaal. Igal pool peetakse ultraid hullukesteks, sest nad on ju olemuselt äärmus. Paljudele on vastuvõetamatu, et seltskond on suuremalt jaolt maskuliinne, sageli liiga aus ehk poliitiliselt ebakorrektne.

Kui proovida sellist liikumist maha suruda, hakkavad nad vastu. Sama loogika nagu kasvõi motojõukudega, ajavad omale nahkriided selga, elavad oma põhimõtete järgi, neil on oma grupisisesed suhted – ja inimesed vaatavad neid samamoodi: vaat, kus on kuradi kriminaalid... Kuigi nad on tavalised inimesed, arstid ja advokaadid, ehitajad ja keevitajad, kõik kõrvuti. Täpselt nagu kasvõi Flora Viiendas Sektoriski.

Üldiselt on probleemi läte ka selles, et oleme inglise vutikultuuri mõjusfääris, tänu televisioonile – seal on prevaleeriv pigem casual vutifänlus, Kesk- ja Lõuna-Euroopas aga on valdav ultrafänlus.

Ehk sellest, et Eurosport näitas paar aastat Poola Ekstraklasat ja selle fänne, on vähe, seda tuleks teha 15 aastat?

Jah, ja ka siis ei näeks sealt ikkagi kõike. Seda, mis TEGELIKULT toimub, näitab alternatiivmeedia. Aga küljetribüün alternatiivmeediat ju ei tarbi...