Kanteri Pekingi mälestused: Tiibeti kiri, olümpiakuld ja toidu heitmine (1)

Tiibeti kirja stoori paisus päris hulluks. "Halvimal juhul võinuks juhtuda, et mind oleks Pekingi olümpialt koju saadetud," räägib 36aastane sportlane Jaapanist Marugamest, kus ta seitse suve tagasigi olümpia eel vormile viimast lihvi andis, sattudes ühtäkki keset poliitilisi tõmbetuuli.

Nimelt jõudis enne Pekingi mänge avalikkuseni Tiibeti vabastamise toetuseks valminud pöördumine, millel oli ka Kanteri allkiri. "See oli juunis Berliini võistlusel, kui sööklajärjekorras mingeid allkirju koguti," meenutab ta. "Minust eespool olnud sportlased andsid ja ega minagi teemasse väga ei süvenenud."

Kanter jätkab siiralt: "Pekingis oli sellest aga palju pahandust. Olümpiakomiteest käis keegi ka Hiina saatkonnas vaibal! Meie olime Marugames ning kisast ja kärast eriti aru ei saanud. Aga Rauli (Kanteri tiimi juht Rebane – toim) telefoniarve oli rekordiliselt suur."

Rebane pragas kõvasti

Toona Pekingis tööl olnud Rebane kinnitab nüüdki, et Tiibeti kiri oli ebameeldiv vahejuhtum. "Eestis leidus samuti inimesi, kes uskusid, et Gerd tegi midagi sellist teadlikult," lausub Rebane. "Jah, mina kustutasin siis tuld."

Kui Kanter Jaapanist Hiinasse saabus, võis ta rahulikult etteastele keskenduda. "Gerd oli fantastilises seisus," rõhutab Rebane. "Pärast kvalifikatsioonivõistlust temaga suheldes sain aru, et nüüd peaks küll pussnuge sadama, kui midagi nässu läheks. Omavahelistes vestlustes oleksime hõbedat pidanud ebaõnnestumiseks, avalikkuse ees rääkisime muidugi ettevaatlikumat juttu."

Muide, Pekingis triumfeeris Kanter oma hooaja keskmise tulemusega – 68.94. Üksteist korda oli tal 2008. aastal tulemus parem ja 11 korda viletsam.

"Kui vaatan võiduheidet, siis näen, et võimsus on sees, aga tehniliselt midagi ilusat pole," arutleb Kanter. "Kuid neljandal katsel õnnestus teha piisavalt pikk heide. Virgilijus Aleknat tuli veel karta, aga jälle selgus, et Aasias võistlemine talle ei sobi."

Üks Kanteri suurtest eesmärkidest oli täitunud. "Tegelikult pakkus esimese MM-medali võitmine 2005. aastal Helsingis suurema emotsiooni," lausub ta. "Kuid Pekingis Eesti lipuga jooksmine oli vägev."

Kanteri medališõu oli muljetavaldav. Ta teenis publikult sooja aplausi, kui kummardus stardipakkudele ja jooksis 100 meetrit. "Ma olin enne mõelnud, mida võiks teha," avaldab ta. "Aga head ideed polnud. Mõte tekkis kohapeal ja mul läks hästi. Eestlasi oli staadionil väga palju ja see oli vinge!"

Kaasmaalased ootasid kannatlikult, millal Kanter medalipeole jõuab. "Jäime sinna poolteist tundi hiljaks," nendib Rebane. "Aga siis oli kokkulepitud otselülitus Tallinna lauluväljakule, kus toimus öölaulupidu."

Noorest lootusest on saanud vanameister

Puhtsportlikult püsis Kanter pärast olümpiat pikka aega enneolematult vägevas vormis. "Olümpiavõidust saadud eufooria hoidis vaimu kaua üleval," mõtiskleb ta. "Iga päev heitsin 68+, Stuttgardis suutsin seda isegi vihmase ilmaga. Enne Helsingborgi võistlust püstitasin trennirekordi 72.80, mis sündis tuulevaikuses. Võistlusel heitsin 70 kopikatega."

Järgmisel nädalal püüab Kanter Pekingis karjääri 11. tiitlivõistluse medalit ja üritab kuuendat korda järjest MMil pjedestaalile astuda. "Kindlasti on mul siin lihtsam, aga juba räägiti, et heitering on uus. Nii et päris sissekäidud rada see pole, uusi avastamise kohti on küll."

Rebane jätkab: "Pekingi MM on hoopis midagi muud. Noorest lootusest on saanud vanameister, kes üritab noori kogemuse ja kavalusega ehmatada. Gerdi senised kümme tiitlivõistluste medalit on niikuinii midagi müstilist, sama palju on individuaalala meestest vaid Aleknal, tal on küll kulda rohkem. MMi viis järjestikust medalit viivad Gerdi samuti eliitide eliiti, Pekingis ei võistle ühtegi meest, kellel individuaal­alal oleks rohkem medaleid."

Kuhu veel? "Vesteinn (Kanteri ekstreener Hafsteinsson – toim) ütles kunagi, et kui sa oled vana võitleja, siis on kõigil sust kõrini ja kõik ootavad su kaotust," lausub Rebane. "Aga kui võidad medali, siis muutud legendiks. Gerdi puhul on see juba ammu toimunud, seega pole enam midagi kaotada..."

Ometi osutab Rebane Kanteri terviseprobleemidele. "Seekordne võistlus on aga erinev, vigastus annab tunda ja tehnika logiseb. Praegu enam jõuga ei saa, sest seda lihtsalt ei ole. Nüüd hakkavad heitma närvid ja kogemused. Mina loodan, et puhkus ja adrenaliin annavad need vajalikud lisameetrid ja jälle käib võistlus medali peale," paneb Rebane i-le täpi.

KANTER: Ei eeldanud, et New York Times tuleb välja õhtuleheliku mõttega

Pärast kulla võitmist võttis meedia Kanteri põhjalikult luubi alla ja kõige kõmulisema loo üllitas muidu kvaliteetajakirjandusega tegelev New York Times, paludes värskel olümpiavõitjal heita kõikvõimalikke asju, alates küpsisest ja lõpetades CD-dega.

"Läksime parki ja nad olid oma arust kavala loo kokku leppinud," sõnab Kanter. "Ma ei osanud eeldada, et nii korralik ajaleht tuleb välja õhtuleheliku mõttega."

Lepliku inimesena ei saatnud Kanter ameeriklasi pikalt ja osales eksperimendis. "Meenub, et ovaalse kalakonservikarbi, mis kaalus umbes 400 grammi, sain teisel katsel päris hästi lendama – üle 50 meetri!"

Samas möönab Kanter, et Rebane pragas temaga kõvasti. Tiimi eksjuhi hääl muutub praegugi morniks, kui toonane lugu jutuks tuleb. "Kahjuks pean ütlema, et loen seda kõige suuremaks veaks," räägib Rebane. "Kahju, et ma ei olnud nende kõrval, oleksin selle hoobilt ära keelanud. Toiduainete loopimine ei kuulu Eesti kultuuri juurde."

Rebane lisab: "Ma ei suutnud ette näha, et nii läheb. Ei kujutanud ette, et soliidne ajaleht võiks midagi nii tobedat teha. Mentaalselt söön seda suppi tänaseni. Olgu see teistele õpetuseks – nii ei tohi teha!"