Deivil Tserp | Koos kullasoosiku abilisega MMile

Siinkirjutajal vedas selles mõttes, et mu reisikaaslane oli Horvaatia koondise füsioterapeut David. 27aastane mees sõitis oma esimesele MMile. Varem hoolitses ta jalgpallurite lihaste eest, kuid mõni aeg tagasi algas koostöö kettaheitja Sandra Perkoviciga, kes soovitas Davidi väravata ka koondise füsioterapeudiks.

Muide, Horvaatia võistkonnas on kuus sportlast, ent neist koguni kaks on (kuld)medali soosikud: Perkovic on maailma edetabelis 70.08ga teisel kohal ja kõrgushüppaja Blanka Vlašic 1.97ga viies. David on raudkindel, et Perkovic võidab. Kui avaldasin arvamust, et ta võib heita 68-69 meetrit, vastas füsioterapeut: kindlasti rohkem!

Reisi vältel selgus, et Davidile ei meeldi lendamine kohe üldse. Ta kuvas tooli seljatoes asunud arvuti ekraanile lennuki teekonna ja jõllitas seda nagu kobra oma saaki. „Faster (kiiremini)!" hüüatas David ühtäkki. Jah, nii tundub tõepoolest, et lennuk ukerdab kui äädikakärbes hapupiimas. Tegelikult liikus rauast lind kiirusega 960 km/h.

David kurtis, et lennukis on keeruline magada. Mul oli raske talle vastu vaielda, sest suure hädaga nokkisin tunnikese kana kombel. Ärgates oli kael nii kange, nagu oleks keegi mind okastraadiga kägistanud ja jalad andsid märku, et vihavaenlane on mulle hispaania saapad jalga toppinud.

Samas meenus sakslasest sõbra, kes mullu kahjuks siit ilmast lahkus, lugu sügavast unest. Nimelt oli ta Teises maailmasõjas esimesest päevast kuni viimase pauguni. Kord oli Fritz pärast paari päeva pikkust üleval passimist nii väsinud, et vajus ära. Hiljem olid sõbrad-rindekaaslased talle rääkinud: vahepeal töötas kahur täisvõimsusega, aga tema magas selle kõrval nagu beebi!