Eesti korvpallikoondis.Foto: LAURA OKS
Spordiblogi
24. august 2015, 10:00

Ville Arike | 12 päeva EMini: Tbilisiga võrreldes samm edasi (1)

Septembrikuu läheneb ja koos sellega ka korvpalli EM. Avalöögini jääb tosin päeva ning meeskondade mängupilt võtab iga kontrollmänguga üha iseloomulikuma näo.

Kirjutasin üle-eelmisel nädalal peetud Tbilisi turniiri järel, et EMi silmas pidades pole Eesti koondise suhtes põhjust ei hurraaoptimismiks ega padupessimismiks. Täpselt sama tuleb tõdeda ka nädal hiljem. Kodusel turniiril võetud võidud võitudeks, olulisem on see, milline näeb välja mängupilt.

Gruusias nähtuga võrreldes on edasiminek olemas. Islandi ja Filipiinide vastu joosti end lahti, mängus Hollandiga esitati suve parim kaitsepartii. Loomulikult tuleb arvesse võtta teatud „koefitsiente" – et Island ja Filipiinid pole just maailma tugevaimad kaitse- ning Holland maailma parim rünnakumeeskond. Aga vahepeal on vaja kohtuda ka niisuguste vastastega, kelle peal saab koguda enesekindlust. Ning ärgem unustagem, et Holland jõudis finaalturniirile võitudega tugeva Montenegro üle.

Kõik kolm vastast olid eriilmelised. Eriti turniiri viimaseks päevaks tuli kohaneda totaalselt teistsuguse stiiliga ning oli selgelt näha, et eestlased polnud selleks valmis, kui jäid kohe 2:11 taha. „Selline mäng ja selline vastane oli meie jaoks väga vajalik – nad üritasid palli kogu aeg korvi alla suruda ja sealt resultaati teha. Selles mõttes tuli tänane mäng meile kasuks," lausus kapten Kristjan Kangur pärast 60:58 võitu Madalmaade esindajate üle.

Kangur märkis, et endalegi nauditavat mängu suutsid Eesti korvpallurid esitada ainult kolmandal veerandajal, viie kuni kümne minuti jooksul. Eesmärk on EMini jäänud aja jooksul tõsta see arv maksimaalse 40ni. „Üksteisemõistmine, ajastus, kõik sellised pisikesed detailid – neid on vaja korralikult lihvida ja üritame jõuda sinna ideaali lähedale."

Kontrollmängude algusest peale on räägitud, et kahe- ja kolmepunktivisete suhe võiks olla paremini paigas, praegu kipub see kolmeste poole kalduma. Meie koondise rünnakujoonis ongi aga selline, et kui mehed ja pall õigesti liiguvad, tekibki just kolmesejoone taga ohtralt võimalusi. Midagi pole parata, need tuleb ära kasutada! Kui korvile lähemal jäetakse ruumi Siim-Sander Venele, mängitakse edukalt tema peale.
Rünnaku mõttes näitas mäng Hollandiga, kui vajalik on koondisele Rain Veideman.

Temata jääb tegevus kohati ümmarguseks, tema teravus aitab vastaste kaitset lahti tõmmata. Kahjuks sai mees neljapäevases kohtumises Islandiga jala pihta hoobi ja eilseks polnud ihuliikme seis oluliselt paranenud. Veidemani osalemine viimasel kontrollturniiril on jätkuvalt küsimärgi all.

Aga kaitse? Kohtumises Hollandiga oli mitmeid ilminguid, mis näitasid, et eestlaste koostöö oma väljakupoolel hakkab suve algusega võrreldes jõudma uuele tasemele. Usutavasti saadakse meeskondlik kaitsetöö EMiks parimale tasemele ja kui siia lisada põhjalik iga vastase mängu analüüs treenerite poolt, peaks selle elemendiga asjad korras olema.

Teine teema on individuaalne kaitsetöö, mäng üks-ühe vastu. Tallinnas tuli häiresignaale küll, sest nii Island kui ka Holland said meie vastu liiga palju vabaviskeid. Siin pole muud, kui iga mängija peab iga EM-kohtumise eel peeglisse vaatama ja sealt ilvese kiskjalikku nägu nägema. Vaid hea individuaalse ja meeskondliku kaitse koostöös on Riias võimalik võite võtta.

Sel nädalal Zagrebis peetavas kolmes mängus (Horvaatia, Iisraeli ja Bosniaga) saab veel koostööd lihvida ning seejärel anda nädalajagu treeningutel viimane viimistlus.